Vanakreeka filosoof kunagi sedastas, et tarkus on teadmine, kui vähe me teame. See lause näitab ehk kõige paremini, kuidas mina hariduse väärtusest aru saan. Kuna ma olen noor ja elu vähe näinud, ei ole veel suutnud selgusele jõuda, mida ma tegelikult arvan: mida haridus endast üldse kujutab ja mida ta peaks meile juurde andma, kes on tõeliselt tark ja haritud inimene, mis on õppimise eesmärk ja miks me seda teeme. Eestlasi ,iidset maa- ja orjarahvast, on viinud arenenud iseseisva riigini igipõline püüe teadmiste ja tarkuste poole, minu arusaama järgi akadeemilise hariduse poole. Hariduseta ei oleks me siin, kus me oleme täna. Põhiharidus on Eesti Vabariigis kohustuslik ning samuti peetakse elementaarseks, et enamik lapsi jõuab ükskord ka ülikooli. Kool ja haridus on aluseks meie edasisele elule. Lapsevanemad võitlevad nagu emalõvid, et just nende võsuke parimasse õppeasutusse sisse saaks. Kooli
ja-Eesti pika ranniku kõrgel paekaldal astub linnalane vahenditusse vahekorda sellega, millest ta enne seda ainult ebateadlikult laulnud oli "ilus oled, isamaa". (Silla 1924: 2) Isiklik kontakt kodumaaga on see, mis aitab tekitada õiget patriootlik- ku tunnetust, mis pelga luule ja vahendatud teadmiste asemel vormib kodaniku rahvuslikku identiteeti kõige tõhusamalt. Silla viitab ka otse- sõnu vajadusele orjarahvast ümber kasvada vabaks rahvaks vabal maal: "Peaksime olema hulga elavamad, liikuma ja vabanema tollest raske- pärasusest, mis päritud näib olevat möödunud sajangute feodaalkorra tingimusist, kui meie eelmised rahvapõlved olid paigale sunnitud" (Silla 1924: 3). Sama vaimu kannab geograaf Edgar Kanti 1925. aastal ajakirjas Keva- dik avaldatud kõne "Matkamisest ja rändelust" (Kant 1999a), kus ta lüürilises ja samas vägagi didaktilises vormis selgitab matkamise tähen-
annaabi.ee 
