Laeval kohtas Tom lahket valgenahalist tüdrukut Eva't, kellega ta kiiresti sõbrunes ning kelle isa St. Clare ostis kaheks aastaks enda hoole alla. Kahjuks kõik ei lähe nii nagu peab: tütar Eva haigestus raskelt ning suri ja St. Clare tapeti. Eirates lubadust vabastada onu Tom, müüb St. Claire'i naine Tomi Simon Legree'le, kõige jõhkramale orjakauplejale Ameerikas. Onu Tom, sõbrunedes teiste Legree all olevate orjadega, saab pealt näha ning tunda orjakaupleja jõhkrusi. Kuna peategelane jäi oma tõekspidamistele truuks, andis lootust ning tuge teistejele vangistuses olijatele muutis see teda S. Legree õeluse suuremaks sihtmärgiks. Viimaseks onu Tomi teoks oli kahe orja Cassy ja Emmeline aitamine põgeneda ning seejärel käskis Legree oma alluvatel Tomi surnuks peksta. Enne oma viimast hingetõmmet andis onu Tom jõhkardile andeks. Novelli lõpus jõutakse tagasi Eliza juurde, kes peale mitmeid kohutavaid raskusi jõudis Kanadasse
kristlikud preestrid. Kristlik kirik ei näinud vajadust orjust kaotada. Orjad käisid avalikel etendustel. Olid teatud pühad, kus toimusid religioossed riitused, peale neid toimusid gladiaatorite võitlused ja muud mängud. Nende pühade ajal olid orjad tööst vabad, nagu ka veoloomad, seda eriti linnades. Maal ei pruugitud sellest kinni pidada. Kui lähedal ei toimunud sündmusi, siis ei hakatud kaugele ka sõitma. Orjadele omistati teatuid pahesid. Orjakaupleja pidi andma kauba ostjale teatud asjade suhtes garantii. Pidi tunnistama, kui orjal oli teatud pahe: kui ori kaldus religioossesse fanantismi, kui oli liiga estaatiline. Kui orjal oli kalduvus sentimentaalsusesse- kui oli liiga kurb või armus liiga kergesti. Kui liigne huvi avalike mängude kohta. Orjad pidid püüdma olla teistest paremad ja meeldima peremehele, see tekitas ka pingeid orjade endi seas. Hea oli see, kes alati kuuletus.
annaabi.ee 
