Heli Sarrapik Francis Drake Francis Drake sündis 1540. aastal ja suri 1596. aastal. Inglise piraat ja meresõitja. Madruse pojana läks varakult merele, suundus 1565 Lääne-lndiasse, kus aastani 1572 osales orjakaubanduses ning röövretkedes Hispaania kolooniatesse. Sai 1577 nn kuninglikuks piraadiks (moodustas kuninganna Elizabethi heakskiidul 5 alusest laevastiku häirimaks hispaanlaste kaubandust Vaiksel ookeanil). Ise juhtis 120-tonnist Pelicani (1578 nimetas selle Magalhãesi väinas ümber Golden Hindiks), millega jätkas reisi üksinda piki Peruu ja Tšiili rannikut, röövides Valparaísot, Limat, Lõunamere kuulsaimat laeva Cacafuegot. Tagasi Inglismaale pöördus ümber
vabaduse; e) kalapüügivabaduse; f) teadusuuringute vabaduse, võttes kõikidel juhtudel arvesse UNCLOS vastava osa põhimõtteid ja norme. Need õigused pole nõndanimetatult kivisse raiutud, sest kasutamisel tuleb võtta arvesse teiste samade õiguste kasutajatega. Avamerel viibides on laev lipuriigi ainujurisdiktsiooni all, kui rahvusvaheliste lepingutega või UNCLOS-ga ei nähta ette teisiti. Erandina võib teise riigi sõjalaev kinni pidada piraatluses või orjakaubanduses kahtlustatavaid laevu, ja lipukontrolliks (jälitamisõigus). Merede vaba kasutamise printsiibi sõnastas esimesena hollandi õigusteadlane Hugo Grotius teoses ,,Mare liberum" (1609), tänapäeval on see reguleeritud Genfi konventsiooniga (1958) ja (VII osa), kusjuures viimane on konflikti korral ülimuslik. Rahvusvahelised väinad ja kanalid Väin ehk merekitsus on maailmamere erinevaid osi (ookeane, meresid, lahti) ühendav ja maismaad lahutav kitsas mereosa
valitsus on saavutanud ülekaalu.7 Kogu konflikti olemus, mis kutsub esile pidevaid kodusõdu ja riigipöördeid, on sisuliselt Põhja ja Lõuna vastuolu. Riiki valitseb araabia-islami eliit, kes asustavad riigi põhjaosi, samuti täidavad lõunas administratiivseid ülesandeid ja riigi lõunaosal on riigivalitsemises vähe kaasa rääkida. Probleemi juured ise on ilmselt üsna kaugel ajaloos Briti-Egiptuse ühisvalitsuse ajas ja tollases orjakaubanduses, ekspluateerivas majanduses Sudaani lõunaprovintside suhtes. Ajalooliselt väljakujunenud antagonism on viinud selleni, et riiki ühtsena hoida pole praktiliselt võimalik. Kui islam üldiselt aktsepteerib kristlikke vähemusi, siis paganlike suhtes ollakse kindlalt vaenulikul positsioonil, kuid riigi lõunaosas just enamuse moodustavadki paganad, mitte aga kristlased. Kokku on viimase viiekümne aasta jooksul selles konfliktis hukkunud enam
katoliiklaste ja protestantide vahel. Aafriklaste enda suhtumine misjonäridesse oli samuti vastuoluline, nad mõistsid, et tegu on Euroopa riikide huvide esindajatega. „Alguses oli meil maa ja valgetel piibel, nüüd on meil piibel ja valgetel maa.“ Transatlandi orjakaubandus Kui varem on orjadega kauplemist näidatud nii, et aafriklased on ohvrid ja eurooplased ekspluateerisid neid, siis viimasel ajal on rohkem näidatud, et ka Aafrika riikidel oli orjakaubanduses enda roll ja mitmes nende pani see aluse õitsengule ja edule. Muidugi jäid osad alad lause inimestest peaaegu tühjaks, nt Angola. See põhjustas ka kodusõdu ja neile järgnevaid epideemiaid. Transatlandi orjakaubanduse käigus veeti Ameerikasse ligikaudu 12 miljonit neegrit, kellest umbes 10 miljonit jõudsid kohale. Müüt, et Aafrika on üleasustatud, on täiesti vale – seal elab tegelikult vähem inimesi kui muutel mandritel.
annaabi.ee 
