E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«Sa tead, poeg, mina sain priiuse ja maa oma tugeva käsivarre läbi ja hoidsin neid oma
käsivarre tugevusega. Sina oled küll ka sirge poiss, aga sul on pikk käel, kitsad õlad ja lahjad
puusad. Noort puud maa seest juurida ja metssiga maha virutada sa ei jaksaks. Sul on aga
terane pea, vahest teed sina kavalusega, mis mina kangu-sega. Vaata ette, varja kergelt saadud
vabadust -- ta on magusam kui mesi, aga ka sulavam kui mesi: enne kui sa märkad, sulab ta
su
keele pealt, ja sa imed orjahigi. Tee kõrge aed meie maja ümber, osta endale rohkem sulaseid,
hari maad ja korja jõukust. Ara tee isandatega tegemist, põlga nende segast usku, palu
taevataati
...»
Siin jäi Vahuri hing rindu kinni; ta jõi suutäie magusat mõdu ja lisas:
«Ma tunnen orjapõlve, tunnen oma rahva häda,
13
aga ma ei suutnud muud kui hambaid kiristada. Üks ei jõua midagi, teised sajatavad
hammaste taga, aga ei julge hammustada . . . rahva hing on lämmatatud ja kiunub haledasti
rõhujate põlvede ümber