hõbedasoola mikrokristallidest). Filmide kerimiseks ja vaatamiseks kasutatakse kerimisladu, liimpresse ning filmiprojektoreid. Filmirulli algusesse ja lõppu liimitakse kaitseks 5-10 m kaitserakord (ilma kujutiseta puhas filmilint). Filmilindi puhastamiseks tolmust kerida seda kergelt läbi piiritusega niisutatud sametlapi või pehme seemisnaha. ÜMBRISTAMINE Filmidokumente säilitatakse pimedas. Kaitseks ultraviolettkiirte eest pakendatakse filmid originaalkarpidesse või –kottidesse. Kaitseks tolmu eest on soovitatav filmid panna filmikarpidesse plastikkottidesse, mis aitab ka ühtlasi niiskusrežiimi säilitada Filmikarpidest eemaldatakse kõik paberdokumendid, metallklambrid. HOIUSTAMINE Filmide hoiuruum peab olema tolmuvaba, pime, akende olemasolul katta need ultraviolettkiirguse eest kaitsva filtriga, hästi ventileeritav, stabiilse temperatuuri ja niiskusrežiimiga. Filmikarbid paigutatakse riiulile horisontaalselt.
paremad hoiutingimused pikendavad selle eluiga. 1950ndate alguses võeti kasutusele ka polüesteralusel filmilinte, mille säilivusaeg on kuni 300 aastat. Selleks, et eristada atsetaat- ja polüester filme tuleohtlikest nitroalusel filmidest on ohutud filmilindid varustatud märkega safety, non-flam või besopasnaja. Rahvusarhiiv säilitab filmimaterjale nagu enamus arhiive pimedas, ultraviolettkiirte kaitseks pakendatakse need originaalkarpidesse või kottidesse ja nende puududes musta puhverdatud või neutraalsesse paberisse. Kaitseks tolmu eest pannakse filmimaterjalid filmikarpidesse ja sealt edasi plastikkottidesse. Samuti kotid aitavad säilitada niiskusereziimi. Nitroalusel filme ei pakendata õhukindlalt plastikkotti. Eemaldatakse kõik paberdokumendid ja muud asjad, et säilitada maksimaalne kaitse. Hoiuruum peab olema nagu iga teinegi hoiuruum tolmu ja valguse vaba ning akende olemasolul need katta
annaabi.ee 
