eraldistardiga (stardiintervall enamasti 13 minutit), kuid korraldatakse ka ühisstardiga võistlusi. Ühisstardiga võistluste puhul kasutatakse sageli hajutust (paralleelpunkte), et vältida koosjooksmist. Lisaks individuaalvõistlustele korraldatakse ka teatevõistlusi ja võistkondlikke võistlusi. Orienteeruja tähtsamad võistlusvahendid on kaart ja kompass. Orienteerumiskaardid on tavaliseltmõõtkavas 1:10000 või 1:15000, sprindis 1:5000 või 1:4000. Orienteerumiskaartide joonistamisel kasutatakse rahvusvaheliselt kokkulepitud leppemärke. Võistlusi peetakse enamasti metsaga kaetud maastikel, sprindivõistlusi tavaliselt linnas või pargis. Võistlejatel on keelatud enne võistlusi maastikuga tutvuda. Sama maastikuosa katvaid vanu kaarte tohib siiski uurida. Orienteerumine see on eluviis. Orienteerumisega võib tegeleda igas vanuses, igal aastaajal ning sellise koormusega nagu ise soovite.
peamiselt eraldistardiga (stardiintervall enamasti 1-3 minutit), kuid korraldatakse ka ühisstardiga võistlusi. Ühisstardiga võistluste puhul kasutatakse sageli hajutust (paralleelpunkte), et vältida koosjooksmist. Lisaks individuaalvõistlustele korraldatakse ka teatevõistlusi ja võistkondlikke võistlusi. Orienteeruja tähtsamad võistlusvahendid on kaart ja kompass. Orienteerumiskaardid on tavaliselt mõõtkavas 1:10000 või 1:15000, sprindis 1:5000 või 1:4000. Orienteerumiskaartide joonistamisel kasutatakse rahvusvaheliselt kokkulepitud leppemärke. Võistlusi peetakse enamasti metsaga kaetud maastikel, sprindivõistlusi tavaliselt linnas või pargis. Võistlejatel on keelatud enne võistlusi maastikuga tutvuda. Sama maastikuosa katvaid vanu kaarte tohib siiski uurida. Esimene orienteeriumisvõistlus Eestis korraldati 19. juunil 1926 Pirital. Tänapäevaste põhimõtete järgi peetud orienteerumine 4,9 km 5 KP-ga rajal võitis ajaga 29.18,8 Tartu
67 - Orienteerumismäng õues 10. ,,Looduse mõistatused", Rainer Köthe, lk. 71-79 - Dinosauruste liikumismäng 5 võimalust teatmekirjandust lasteni viia 1. ,,Loomalood", Aleksei Turovski, lk. 67 Orienteerumismäng õues: Selleks, et esimese kontrollpunktini jõuda ning õige suund leida, oli vaja metsa alt leida oma grupi värvi lindike, mis oli puu külge seotud, et siis selles suunas metsa minna. Lastegrupid (4 last + 1 täiskasvanu) liikusid vihjete ja orienteerumiskaartide abil ühest kontrollpunktist teise. Igas punktis said grupi kõik liikmed kleepsu oma kaardile ja vihje, kuidas uus kontrollpunkt üles leida. Selleks oli kas mõistatus või küsimus, mille lapsed pidid iseseisvalt lahendama. Kontrollpunktides olid järgmised ülesanded: ÖÖKULL: Esitab küsimusi oma elustiili ja elukoha kohta ning pakub lastele mett. Karu esitab küsimuse, mille vastus on orav. (Selleks, et laps teaks, kelle juurde järgmisena minna).
Orienteerumise põhiline vahend on kaart. Kaart on maapinna vähendatud ja üldistatud tasapinnaline kujutis, mis näitab mitmesuguste objektide paiknemist looduses. Valisin oma uurimistöö teemaks „Eesti orienteerumiskaardid läbi aegade“, sest ise tegelen orienteerumisega, siis soovisin rohkem teada saada orienteerumiskaartide kohta. Millised olid need minevikus, kuidas on leppemärgid muutunud, kuidas joonistatakse kaarte ning soovin viimast ka ise proovida joonistada. Plaanin joonistada suusaorienteerumise kaardi Tehvandi suusaradadele. Juhul kui lund piisavalt maha ei tule, et antud kaarti oleks võimalik kaardistada, siis teen selle asemel rattaorienteerumise kaardi Aptreekrimäele
annaabi.ee 
