ESSSEE-AJAJUHTIMINE Gleb Arhangelski videot kuulates ja Ajajuhtimise esseed kirjutama asudes, leidsin ennast mõtetega tagasi umbes viie viimase aasta ametiajale. Kuhu mu aeg kulus? Ja kuhu minu alluvate aeg kulus? Kuidas ma juhtisin oma aega? Või kas ma üldse juhtisingi oma aega? Äkki hoopis juhiti mind, või aeg juhtis hoopis mind ennast? Ajajuhtimisel on palju ühist inimeste juhtimisega. Aeg-see on ju nagu inimesedki juhitav, planeeritav, kontrollitav, organiseeritav, mõõdetav, delegeeritav jne. Kindlasti on iga töötaja elus mingi etapp, mil pühendumus tööle mattis enda alla kõik muud huvid ja väljakutsed. Mingi aeg tunned, et nii popp on olla ,, töönarkomaan", kuid selleks, et sinu elus ei oleks prioriteediks nr. 1 sinu kliendid ja töö, siis tuleb hakata varakult oma aega planeerima ja mõtlema sellele, mis on sinu jaoks ikkagi see nr. 1. Kui analüüsiksin oma kunagist tööaega, siis mida ma näen: Kui ma 8 tundi
Priit Põldroos, Kaarel Ird, Leo Kalmet, Mari Möldre, Ruut Tarmo jt). Nõukogude ühiskond tugines salatsemisel ja paranoial, inimeste küünilisel ärakasutamisel, moraalsel korruptsioonil, tarbetul vägivallal ning pettekujutelmal pidevast potentsiaalsest reetmisest. Nõukogude korra eesmärgiks oli inimeste harjumuste ning käitumise muutmine programmeeritavaks, individuaalsuse tasalülitamine. Kontrollimatust massist pidi saama kergesti organiseeritav ning juhitav mass, kus mängiti välja inimene grupi vastu või inimene inimese vastu. J. V. Stalini võim seostus okupatsioonivõimu halastamatusega ning eestlased tajusid toimuvat kui rahvusliku identiteedi hävitamise katset. Kui 1948. aasta algul oli Nõukogude Eesti teatrite kunstilises kooseisus 923 inimest, siis 1952. aasta alguseks oli see langenud 546 inimesele. 1952. aastal töötas Eestis üheksa kutselist teatrit, sealhulgas Nukuteater ja kaks vene draamateatrit
annaabi.ee 
