Mozart
1781. aastal andis ta peapiiskopile
kirjaliku lahkumisavalduse. Sellele vastati solvangutega. Teistkordsele
lahkumisavaldusele reageeris peapiiskop sellega, et laskis Mozarti majast välja visata.
Kümme aastat elas Mozart Viinis vabana ja sõltumatuna. Omamata kindlat töökohta
ja regulaarset sissetulekut,kannatas ta küll majanduslikku kitsikust,kuid ei tarvitsenud
taluda alandusi ja solvanguid. Ta andis tunde, esines klaveri- ja orelikunstnikuga ning
lõi nende aastate jooksul kõige geniaalsemad teosed,mida on imetlenud ning millest
on õppinud kõik Mozartile järgnenud suured heliloojad.
[3.Lk.37]
Kusagil ei naerdud ega naljatletud nii palju,kui Mozarti seltskonnas. Helilooja suur
optimism ja südamest tulev naer nakatas kõiki, nagu ta elurõõmus muusikagi. Vähe
oli aga neid,kes selle näilise muretuse juures suutsid tungida nende traagiliste nootide
olemusse, mis üha rohkem hakkasid välja kostma tema muusikast.
[4.Lk.139]
annaabi.ee 
