endale Itaalia lõunapiirkondades valdusi. Lõuna – Itaalia oli kuni 14. sajandini Euroopa majanduse ja kaubanduse sõlmpunkt ning Apuulias ning Sitsiilias, olid suurimad Palestiinasse suundumiseks kasutatavad sadamad : Bari, Barletta, Brindisi ja Messina. Itaalias andis Saksa ordule esimesed valdused keiser Heinrich VI 1197. aastal : Palermo linnas asuva tsistertslaste mahajäetud kloostri ja maavaldused Apuulias. Orduvennad asusid seega Sitsiiliasse juba enne seda, kui nende vennaskond muudeti ametlikult rüütliorduks. Heinrich VI andis ordule laialdased õigused : orduvennad olid vabastatud enamikust Sitsiilia kuningriigis kehtivaist maksudest ning nende üle ei võinud kohut mõista keegi peale nende meistri Palermos. Aastatel 1202 – 1206 oli ordul endiste väepealike Wilhelm Capparone ja Dipold von Schweinspeunti suur poolehoid. Neil oli mõjuvõimu
Saksa ordu 7.klass Saksa ordu ülesehitus • See oli suur üleeuroopaline organisatsioon. • Ordu südamaaks kujunes Preisimaa. • Linnuseid resideeris kõrgmeister ja käis koos ordu kõrgeim otsustuskogu- üldkapiitel. • Liivimaa orduprovintside eesotsas oli Meister, kelle valis ordu üldkapiitel ja kinnitas kõrgmeister. • Tähtsuselt teine orduametnik Orduvennad ja abilised • Ordu tuumiku moodustasid rüütelvennad. • Ordusse kuulus vähesel määral ka madalamat päritolu vendi, kes sõdisid ja neid kutsuti hallmantliteks. • Preestervennad korraldasid jumala teenistust ja kirjaliku asjaajamist. • Kohalikku rahvast vajati ordu valduste majapidamise ja rüütlite teenimiseks. sõjajõud • Ordu eesmärk oli kaitsta kristlasi ja sõdida paganate vastu. • sõjajõud koosnes piiskoppide
sajandil ehk kõrgkeskajal hakkas elavnema linnaelu, mille eelduseks oli põllumajanduses toimuv murrang. Tähtsaimaks orduks keskajal oli Liivi ordu. Liivi ordu võim oli väga suur ning ordul oli väga palju valdusi sealhulgas Sakala, Järvamaa, Nurmekund, Alempois, Mõhu, Harjumaa, Virumaa ja Vaiga põhjaosa. Liivi ordu juhiks oli eluaegseks valitsejaks valitud ordumeister ehk maameister. Orduvaldused jagunes foogtkondadeks ja komtuurkondadeks. Kõik lossides elavad orduvennad moodustasid eesotsas lossiülemaga konvendi. Tähtsaimad piiskopkonnad Eestis olid Tartu piiskopkond ja Saare- Lääne piiskopkond. Tartu piiskopkonna maavaldused olid enamjaolt läänistatud piiskopi vasallidele. Kiriklikult allus Tartu piiskopkond Riia peapiiskopile ja selle vahendausel Rooma paavstile, ilmalikult oli ta aga Saksa- Rooma keisri vasall. Saare-Lääne piiskopkonna territooriumid asusid Läänemaal, Saaremaal ja Hiiumaal
rajades oma keskuse Pariisi (Temple'i linnaosa). Paavstid andsid Templivendade ordule mitmeid privileege, mistõttu ordu muutus pikapeale väga rikkaks. Rikkus sai ordule ka saatuslikuks. Selleks, et ordukassa raha kätte saada süüdistas Prantsuse kuningas Philippe IV Ilus 1307. a. Templivendade ordut ketserluses, väärjumalateenimises ja nõiduses ning andis kõik ordurüütlid eesotsas ordumeistriga inkvisitsioonikohtu kätte. Piinamisel "tunnistasid" orduvennad kõike, mida kuningas soovis, kuid 1314. a. vahetult enne hukkamist tuleriidal loobus ordumeister Jacques de Molay valetunnistustest ning needis kuninga, kes peagi seejärel ka suri. Meessoost järeltulijaid polnud ka tema kolmel pojal. Selle tulemusena puhkes troonipärimisküsimuse tõttu 100aastane sõda, milles Prantsusmaa tõsiselt kannatada sai. Ametlikult sulges Templivendade ordu paavst Clemens V 1312. a.
d)Ringvall linnused (Valjala). Linnuseid ehitati peamiselt puust, alusmüür võis olla ka kivist. Muistse vabadusvõitluse põhjused: 1)Sakslased soovisid turvalist kaubateed Venemaaga. 2)Katolik kirik soovis ristiusustada Eesti ja Liivimaa. 3)Saksa feodaalid(ristirüütlid) thatsid koguda rikkusi ja laiendada oma valdusi Eestlaste allajäämise põhjused: 1)Relvastus oli viletsam, kui sakslastel 2)Orduvennad olid elukutselised, eestlased mitte 3)Ühiskondlik organiseerimatus 4)Eesti maakondadel oli vilets koostöö. 5)Katolik kirik toetas sakslasi ja taanlasi Tagajärjed: Positiivne: Euroopaliku kultuurivälja mõju tugevnes. Negatiivne:Eestlaste pealikud tapeti ära, palju inimesi sai surma
vürstiriik. Kõigis neljas haldusüksuses kehtestati omalaadne koloniaalfeodalism ehk maa jagati läänideks ning esimeseks senjööriks oli Jeruusalemma kuningas. Maavalduste kaitsmiseks loodi kolm vaimulikku rüütliordut: Templiordu, Hospitaliitide Ordu ja Teutooni ehk Saksa Ordu. Ordudesse kuulusid paljud kaitsetud mungad kui ka rüütlid juhtisid suurmeistrid ning need allusid otse paavstile, kohalikest kohapealsetest võimudest sõltumata. Orduvennad andsid nii mungavande, kui ka tõotuse võidelda relvaga kristlasi ohustavate tegurite vastu. See vallutus aga Islamimaid eriti ei kõigutanud. Neid huvitas rohkem Konstantinoopol, kui Jeruusalemm. Kahjuks ei osanud kristlased seda ära kasutada. Ristisõdijate strateegilised vead suurendasid vaenu enda vastu ja see viis Edessa kaotamiseni aastal 1144. I Ristisõjas oli nii õnnestumisi, kui ka ebaõnnestumisi. Uusi vallutatud alasid aga ka kaotati neid
1223. aastal rakendada mõistsid, kuigi nad olid sellega juba ammu kokku puutunud( 1210.aastal Võnnu linnust piirates). Vabadusevõitluse käigus küll eestlaste relvastus ja lahingulised oskused võitluse käigus küll eestlaste relvastus ja lahingulised oskused paranesid, kuid siis oli juba hilja. Ma arvan, et eestlased oleksid pidanud rohkem teistel sõjaliselt õppima ja kasutama uuemat relvastust. Muidugi suureks miinuseks eestlastele oli ka see, et orduvennad oli elukutselised sõjamehed. Nad oskasid paremini relvi käsitleda ja ühtlasi võidelda organiseeritult, pidada kinni lahingu korrast, mõista üksteist lahingu käigus. Kahtlemata oli neil ka parem relvastus, eeskätt turvis. Vaenlastel oli ka sõjaline ülekaal. Eestlased olid valmis aintult üksikuteks sõjakäikudeks. Rüütlid said pidevalt abiväge, rüütlil oli hea väljaõpe ja relvastus. Eestil oli ka palju vaenlasi 1208. aastal Saksa ristisõdijad, 1219.aastal Taani ja 1220
Eestlastel polnud ka erilist relvastust ning sõjamehi samal ajal, kui vaenlaste sõjajõud sai pidevalt täiendust ja abiväge. Selle tõttu olid eestlased valmis ainult üksikuteks sõjakäikudeks. Näiteks kui 1211. aastal toimusid vallutused Suure-Jaanis, siis ei suudetud kaitseks korralikku väge kokku ajada, kuna eestlased olid mööda maad laiali sel ajal, kui vaenlastel oli abiväge küllaga. Suureks erinevuseks eestlaste ja orduväe vahel oli ka see, et orduvennad olid elukutselised ja oskasid paremini relva käsitleda ning nad kasutasid süstemaatilist vallutamismeetodit, mis andis neile suure eelise, sest eestlased polnud selleks valmis. Tulemusena õppisid küll eestlased uusi sõjapidamise meetodeid, kuid sõjaliselt jäid nad ikkagi alla. Samuti raskendas eestlaste olukorda see, et oli mitu vastast, kelle eest end kaitsta ning paarikümneaastane sõda ja rüüstamine kurnas eestlased majanduslikult ära. Eestlaste valdusi
ootamata ära appi tulevaid jõude, asusid võnnulased koos saabunud liivlaste ja latgalitega eestlasi jälitama. 4.0 ÜMERA LAHING Sakslastele ja nende liitlastele jäi mulje et eestlased põgenevad, seega ruttasid sakslaste, liivlaste ja latgalite vägi eestastele järgi. Nad jooksid otse eestlaste peidus olnud väe keskele ning Ümera-äärses metsas tungisid peitunud eestlased ootamatult vaenlastele kallale, rünnak kulges edukalt, langesid mitmed orduvennad, kaotused olid ka liivlaste ja latgalite seas. Sakslased püüdsid esialgu koonduda ümber ordulipu, aga kui abiväed põgenesid, olid nemadki sunnitud tagasi astuma. Eestlased ajasid vaenlasi taga, osa neist surmati ja vangistati. Räägitakse, et mõnel tõmmati isegi riided puruks ja tehti mõõgaga rist seljale, ristiusu pilastamiseks. Väikese väega saavutatud võit õhutas eestlaste võitlusvaimu ja usku oma võimetesse
kogu mandri-Eesti vallutatud. 1222 taanlased Voldemar II juhtumisel hakkasid rajama Saaremaal kivilinnust, aga saarlased sundisid taanlasi alistuma. Teatati võidust, kutsuti üles sakslasi välja ajama ( kättesaadud sakslased tapeti, ristimine pesti maha), võõrvõim oli ainult Tallinnas. Hakati kindlustama linnuseid, ehitati kihiheitemasinaid, õpiti amba tundma, pöörduti abipalvega venelaste poole. Uued sõjad Eestis. Orduvennad -> Ugandi, piiskopiväed -> Sakala, eestlased üritasid vastu tungida, aga said lüüa. Saksa-liivlaste vägi Viljandi all. Saadi kogu Harju- ja Järvamaa, vastupanu oli ainult Saaremaal ja Tartus. Tartusse tuli lisaks 200 venelasele ka Vjatsko, kellel oli volitused võtta kõik maad, mida saab ja rajada uus riik ( ta pidas ennast Tartu valitsejaks). 1224 üritasid mõõgavennad Tartut piirata (ebaõnnestus). 1224 august
Liivimaal on neid allikates mainitud väga harva. Sõjajõud Ordu peamine eesmärk oli kaitsta kristlasi ja sõdida paganate vastu. Lisaks rüütlitele osalesid sõdades piiskoppide vasallid ja kohalik rahvas. Hiljem 15. sajandil asendus sõjajõud suurel määral palgasõduritega. Hiliskeskaegsed muutused: rüütlite põhitegevuseks olnud sõjapidamine asendus vallutatud maade valitsemisega. Liikmete määramine ordusse Nii Preisi- kui ka Liivimaal ei olnud orduvennad kohaliku päritolu. Orduvendade järelkasvu eest hoolitsesid Saksamaal asuvad komtuurkonnad. 15.-16. Sajandil saavutasid Liivimaa ordurüütlite hulgas ülekaalu Vestfaalis sündinud mehed. Paljudest perekondadest ühinesid noormehed orduga mitme põlvkonna vältel. Sotsiaalse pärisolu osas domineeris ordu liikmeskonnas alamaadel. Keskaja lõpul kujunes aedselt ristirahva sõjalist teenimist oma sihiks seadnud koroporatsioonist omamoodi hoolekandeasutus, mis pakkus
Rüüstajad puhkasid kolm päeva ja siis suundusid koju koos saagi ja vangidega. Eestlased vastasid samaga piirates sisse Beverni linnus. Linnuses oli olnud ka Läti Hendrik. Tema oli kroonik, kelle allikatest saame teada, mis toimus Eesti vabadusvõitluse ajal. Eestlased lahkusid linnuse alt. Mõõgavendade ordu rüütlid. Võnnu piiramine 1210. aastal olid Eestlased järjekordselt sõjakäigul. Siht oli seatud Võnnule. Võnnu oli Mõõgavendade Ordu tähtis tugipunkt. Orduvennad olid end sisse seadnud linnusesse kus eestlased neid piirasid. Võitlus kestis kolm päeva. Metsast lohistati puid, millest ehitati kaitsevall. Eestlased otsustasid neljandal päeval piiramise lõpetada. Ümera lahing Eestlased olid kuulnud, et liivlased ja latgalid ning ka sakslased Riiast, tulevad linnusele appi. Nad liikusid kiiresti üle Koiva jõe ja jäid siis peatuma selle parempoolse lisajõe Ümera äärsesse metsa. Sakslastele tundus nagu
Kui praegu valitseb riiki parlament või kuningas, siis sel ajal oli suurim võim paavsti käes. Paganad alistati kas vägivaldselt või rahumeelselt. Nagu järgnevatest sündmustest välja võib lugeda, ei alistunud eestlased kuigi rahumeelselt, erinevalt latgalitele. Selle kõige tulemusel ristiusustati Baltimaad. Üks väga oluline põhjus, miks eestlased sõjas alla jäid oli sõjalise taseme erinevus. Eestlaste malevate ja orduväe suureks erinevuseks oli see, et orduvennad olid elukutselised ning väljaõppinud sõjamehed. Väljaõppinud sõjamehed oskasid paremini relva käsitleda ja neil oli oskus võidelda organiseeritult, ehk mõista üksteist lahingu käigus ja pidada kinni lahingukorrast. Ordurüütlid ei olnud koos vaid lahingutes, nad elasid ka sõjavälisel ajal koos ja nimetasid üksteist vendadeks, elasid palju koos läbi ning toetasid ja austasid omasid. Kahtlemata suurendas selline elu nende ühtekuuluvustunnet ja see muutis nad veelgi tugevamaks
nn Taara kultus, jumal Uku taevavalitseja) 25. Mis on animism? Elusa ja eluta looduse hingestamine 26. Milleks oli tarvis ennustada? Et näha ette tuleviku, nt sõjakäikude edukust 27. Liivimaa piiskopid? Meinhard, Berthold, Albert 28. Mõõgavendade ordu + struktuur? 1202. a asutab Albert mõõgavendade ordu Juht: piiskop Albert (ordumeister) Orduvennad Rüütelvennad: Preestervennad: Teenijad vennad: sõdijad Pidasid vaimulikke talitusi Kannupoisid, kokad, relvasepad 29. Millal algas sakslaste sissetund Eesti aladele? 1208 30. Millal ja kelle vahel toimus Ümera lahing? 1210. a, sakslased, latgalid, eestlased (sakalased, ugalased) 31. Kes ja millal piiras Viljandi linnust? 1211. a, sakslased 32. Millega lõppes Viljandi piiramine
1201 rajati piiskop Alberti eestvedamisel Väina jõe suudmesse Riia linn, millest sai oluline tugipunkt edasisteks vallutusteks ja alistatav maa pühendati Neitsi Maarjale (Eesti ja Läti ala nimetus Maarjamaa). 1202 asutati ristisõja läbiviimiseks Mõõgavendade ordu ("Kristuse Sõjateenistuse Vennad"), mis esialgu oli allutatud piiskop Albertile. Liikmed- rüütelvennad orduvennad: sõdimine preestervennad usutalitused teenervennad igapäevased ülesanded Ordu juht: ordumeister Ordu tunnus: valgel mantlil punane mõõk Ordurüütli sarnasus pühendas elu jumala mungaga: teenimisele
Alberti algatusel. Tegelikuks asutajaks peetakse ka preester Theoderich'i. Paavst Innocentius 3. kinnitas ordu reeglid 1204. aastal Nimi tuleneb punase risti ja mõõga kujutisest ordurüütlite valgel mantlil. Mõõgavendade ordu rajati liivi, läti, eesti alistamiseks katolikule kirikule. Eksisteeris aastatel 1202-1237. Algselt allus Mõõgavendade ordu liivimaa piiskopile, kuid kuna tegemist oli vallutajate põhijõuga, alustati varsti iseseisva poliitika ajamist. Orduvennad jagunesid mitmesse kategooriasse. Ordusse astujad pidid andma tõotuse olla sõnakuulelikud, alluda ülemustele ja pühenduda kogu oma elu võitlusele paganate vastu. Esiteks kõige tähtsamad olid rüütelvennad, kellel oli valge mantel punase risti ja mõõga märgiga. Nad pidid olema rüütliseisusest ja nende ülesanne oli sõdida. Teiseks olid preestervennad, neil oli valge mantel ainult ristiga. Nemad pidasid vaimulikke talitusi. Kolmandaks olid teenijavennad, neil olid lihtsalt
Räägisid läbi Venemaaga. 2. Suhteliselt head suhted olid eestlaste ja venelaste vahel. Üks pool pidi teist aitama ja vastupidi. Vastastikune abi. 3.Madisepäeva lahing lõppes kaotusega, sest sakslased kuulsid eestlaste plaanist ning hakkasid vastu ründama. Eestlased põgenesid. ALLAJÄÄMISE PÕHJUSED JA TAGAJÄRJED 17.10.11 ALLAJÄÄMISE PÕHJUSED: Orduvennad olid elukutselised sõjamehed, eestlased mitte. Eestlastel oli halvem relvastus. Eestlased ei tundnud mördiga kinnitatud müüri ladumist. Eesti maa ja rahvas ei olnud küllalt jõukas Kuna puudus vürtsivõim, oli raske leida liitlasi. Eestlasi ei koheldud võrdvääsetena. Eestis puudus organiseeritus. Eestlastel oli palju vaenlasi. KAOTUSE TAGAJÄRJED: Negatiivsed: Suur hulk inimesi saisurma lahingus ja röövretkede ohvritena, paljud veeti igaveseks minema.
3) Lisaks ristisõdijatele tuli veel võidelda taanlaste ja rootslastega. 4) Eestlaste maakaitse, sõjaväe korraldus ja relvastus oli kohandatud üksikute sõjakäikude jaoks. Senini oli see osutunud piisavaks, aga plaanipärase enam mitte. Võitluste käigus täiendasid eestlased end kiiresti. 5) Eestlastel polnud veel riiki ja sidemed ükikute maakondade vahel olid nõrgad. Eesti ala halduslik jaotus Liivi orduriik * Kes- ja Edela-Eesti * Keskus Riia ordulinnus * Ordumeister, orduvennad (200-300) * Ordukapiitlid * Komtuur ja froogtkond Piiskopriigid * Tartu piiskopkond [keskus Tartu] * Saare-, Lääne piiskopkond [keskused Lihula, Pärnu ja Haapsalu] * Piiskop kõrgem vaimulik * Toomkapiitel - 12 toomhärrat Põhja-Eesti * Harju- ja Virumaa * Valitses Taani kuningas, Eesti hertsog * Tallinna asehaldur * Maanõukogu [12-15 liiget] Linnade Teke Liivimaa ristisõja algatajateks ja toetajateks olid saksa kaupmehed.
olla ka sõnades. Nende abil sai loitsida, nõiduda ja haigusi ravida. Inimesed, kes seda oskasid, pidid ka ise omama erilist väge. Selliseid isikuid nimet. tarkadeks ehk nõidadeks. Mõõgavendade ordu- 1202. aastal asutati eriline vaimulik rüütliordu "Kristuse Sõjateenistuse Vennad". Ordu liikmeteks said elukutselised sõjamehed. Neil oli pikk valge mantel punase mõõga ja risti kujutisega. Seepärast hakati ordut kutsuma mõõgavendade orduks. Ordu juhiks oli ordumeister. Orduvennad jagunesid mitmesse kategooriasse. Kõige tähtsamad olid rüütelvennad, kelle ülesandeks sai sõdimine. Preestervennad pidasid vaimulikke talitlusi. Teenijate vendade hulgas oli kannupoisse, relvaseppi, kokkasi ning teisi ametimehi. Kolme maleva manööver- (3-e maleva nimi, aeg, kirjeldus)- Kevadel 1215.a. liikus kolm eesti malevat lõuna poole: - saarlased pidid Riia ümber piirama ja Väina sadama kinni panema; - ridalased Turaida liivlastele kallale tungima;
· Lõhavere linnus rüüstati pidid Otepää Metsepoles ja sõjakäik Harjumaa ning kaitsjad ristiti. jätma. Ldurgas. vastu. · Toimus sõjakäik Riiga · 1219. aastal tegid · Ägenesid järsult Mõõgavendade ordu Mõõgavendade ordu ja Võnnu orduvennad latgalite rünnakud Ugandi koos liivlaste, lätlaste, maakonnale. sakslaste ja ugaunlastega sõjakäigu Järva- ja Virumaale. 1. Mida ütlesid luurajad eestlaste olukorra kohta? Eestlased põgenevad kiiresti ümber Ümera. 2
(,samas olid nad aga ka palju aeglasemad ja kohmakamad). Samuti oskasid ristisõdijad maid süstemaatiliselt vallutada, mis osutus neile väga kasulikuks. Eestlased olid samas valmis vaid üksikuteks sõjakäikudeks. Muidugi parandasid eestlased sõja käigus oma relvaarsenali, langenud vaenlaste relvi võttes või neid ise valmistades ning õppisid uusi sõdimismeetodeid. Paraku tegid nad seda liiga hilja. Kõige olulisem vahe eestlaste malevate ja orduväe vahel oli see, et orduvennad olid elukutselised, väljaõppinud sõjamehed. Neil oli parem relvakäsitlemisoskus ja ühtlasi ka oskus võidelda organiseeritult. Rüütlid pidasid kindlalt kinni lahingukorrast. Nad elasid koos ka lahinguvälisel ajal ja olid koos palju katsumusi läbi teinud. Sellepärast suutsid vallutajad ka paremini koostööd teha. Sakslased olid eestlaste jaoks sõjaliselt peaaegu võitmatud, kuna neil olid peaaegu piiramatud inimressursid mida vajadusel kogu aeg täiendada võis ja
Teoderich koivaliivlaste juht 2. Piiskop 1196-1198 Piiskop Bertold 3. Piiskop 1199- 1228 piiskop Albert Albert: jätkab liivlaste ristiusustamist. 1) 1201 A. Rajab Riia linna (kaupmeestele tugipunktiks) 2) 1201 rajab kohapealse mõõgavendade ordu Liivlased elavad enamasti suudmealadel Kui tähtsam inimene on ristiusu vastu võtnud siis Ordus 3 liiki: 1) Orduvennad 2) Preestervennad 3) poolvennad teenijad ja käsitöölised/sõjas hoolitsejad, korrashoidjad MUISTNE VABADUSVÕITLUS (1208-1227) 1. Algab (1208) Ristisõdijad ründavad Eestit (Ugandisse), kust suundutakse suure saagiga tagasi, põletatakse maha Otepää linnus -Uganlased kutsuvad appi Sakalased rünnatakse vastu 2. 1210 rIstisõdijad kavandavad sõjakäiku Võnnu alla, Eestlased piiravad 4 päeva Võnnu linnust. Eestlased peidavad end Ümera
Selleks pesti nägu konnakudu, lume või kasemahlaga. Jüripäeval püüti rohkelt ennustada. Eriti hoolikalt jälgiti äikest ja tehti selle põhjal järeldusi suveilmade kohta. Õhtul enne jüripäeva tehti jürituld. Ümber tule mängiti ringmänge, tantsiti, lauldi ning mängiti torupille- nii tervitati kevadet. See komme on väga vana ja püsib ka tänapäeval. Ega eestlased ilmaasjata 1343. Aastal valinud oma ülestõusu alguseks just seda ööd. Mõisnikud ja orduvennad ei osanud selle öö märguandetuledes näha muud kui tavapärast kevadpidu ja seepärast eestlased algul nii edukad olidki. VOLBRIPÄEV,1. MAI Muistsed germaanlased uskusid, et nõiad kogunevad ööl vastu 1. Maid Walpurgi ööl Blocksbergi mäel metsikut pidu pidama. Seetõttu nimetatakse 1. Maid volbripäevaks ja sellele eelneva ööd volbriööks. Tehti lõket ehk maituld ja pidutseti korralikult. JAANIPÄEV, 24. JUUNI
tõekspidamisi, mille üle kirik kehtestas enamasti range kontrolli.2 XII sajandil algas sakslaste tung itta, mis veidi hiljem hakkas oluliselt mõjutama eestlaste edasist saatust. Esialgu ületasid sakslased Elbe ja jõudsid välja Läänemere lõunarannikule. Alistatud lääneslaavlaste alale rajati 1143. (või 1147.) aastal esimene saksa linn- Lübeck. 1202. aastal asutati eriline vaimulik rüütliordu Kristuse Sõjateenistuse Vennad. Orduvennad jagunesid mitmesse kategooriasse. Kõige tähtsamad olid rüütelvennad, kelle ülesandeks sai sõdimine. Kaupmeeste vahendusel tuli 1184. aastapaiku augustiinlaste ordu koorihärra Meinhard Väina jõe suudmes elavate liivlaste juurde ja hakkas seal ristiusku levitama. 1186. aastal pühitseti ta Liivimaa piiskopiks.3 Tänu selle linna rajamisele hakkas Läänemerel liiklus elavnema. Kõigepealt tulid kaupmehed, seejärel misjonärid ja lõpuks paavsti üleskutsele (1193
Sissetungi algus - B kogus ristisõdijate väe 1198 tagasi Liivimaale (ise langes I lahingus) - Uus piiskop Albert vallutussõja peamine organiseerija ja juht, kogus väe, rajas 1201 Riia linna vallutussõja peamine tugipunkt. Alistatav maa pühendati Neitsi Maarjale Maarjamaa - 1202 vaimulik rüütliordu "Kristuse Sõjateenistuse Vennad" elukutselised sõjamehed Mõõgavendade ordu juhiks ordumeister. Orduvennad = rüütelevennad (sõdimine), preestervennad (vaimulikud talitlused). - Tugeva sõjalise jõu abil alistati osad liivlased ja latgalid Sissetung Eestisse - 1208 algas võitlus Eestimaa pärast (sakslased, taanalsed olid ka varem teinud sõjaretki) - sihipärase vallutuse I ohver Ugandi (Otepää linnus põletati maha) - sakslasi toetasid latgalid - rüüstamine, külade põletamine, tapmine - ugalased + sakalased tegid vasturetke latgalite maale Võnnu piiramine
· Kogu alistatav maa pühendati neitsi maarjale seega hakati edaspidi nimetama eesti ja läti alasid maarjamaaks · 1202 asutati eriline vaimulik rüütliordu ,,Kristuse Sõjateenistuse Vennad" o Liikmeteks said elukutselised sõjamehed. o Neil oli pikk valge mantel punase mõõga ja risti kujutisega. Selle pärast hakkati ordut nimetama ka mõõgavendade orduks. · Orduvennad jagunesid mitmesse kategooriasse. o Tähtsaimad olid rüütelvennad Nende ülesandeks sai sõdimine o Preestervennad Pidasid vaimulike talitusi o Teenijate vennad Nende hulka kuulus kannupoisse, relvaseppi, kokkasid jt. ametimehi. · Sellise tugeva sõjalise jõu abil õnnestus sakslastel mõne aastaga Väina ja Koiva jõe ääres
Korraldati sõjakäik Võnnu linnuse alla mõõgavendade vastu. Piirati sisse ordurüütlite käes olev niinimetatud vana linnus, mis asus hilisema Võnnu lossi pargis Pähklimäel (Riekstu kalns, pildil). Eestlaste rünnakud olid ägedad, kuid siis selgus, et Võnnu alla oli Riiast tulemas abivägi. Eestlaste malev seepeale otsustas taanduda, et otsida sakslastele lahinguandmiseks sobiv koht. Orduvennad koos Kaupo juhitud liivlaste ja latgalitega asusid nüüd eestlasi jälitama, kuid sattusid Ümera (Jumara) jõel ootamatult eestlaste varitsuse ohvriks. Eestlased ajasid segadusse sattunud vaenuväe põgenema, jälitades tapeti ja võeti vangi hulk sakslasi, liivlasi ja latgaleid, kes hiljem surnuks piinati. Eestlaste maleva võit oli täielik, kuid selle tähtsust ei tasuks kohe kindlasti üle hinnata.
Nendega sai seilata, et tuua varustust ja mehi. *Loodi Lüübeki linn, mis oli Läänemere lõunaalade tugipunkt. Põhjused: *Rootslased,Taanlased,Sakslased tahtid oma alasid laiendada.*Saksa kaupmeeste soov laiendada oma kaubateid. *Ristisõdijad tõid siia uue usu. Toimus võitlus kahe kiriku vahel Huvirühmade eesmärgid: 1. Saksa kaupmehed-Ei tahtnud jagada idakaubanduse tulusid kohalike rahvastega ning nad lootsid teha lõpu paganarahvaste mere-ja rannaröövidele. 2. Orduvennad-Olid üheks tähtsamaks ristisõdade idee kandjaks ja kaitsjaks. Patud taheti andeks saada. 3. Liivlased-Nad olid sunnitud sõdima. Latgalid-Olid sammuti sunnitud. Nad lootsid ka sakslastelt vastu abi saada, kui nad peaks Eestisse tulema. 4. Eestlased-Kaitsta ja vabastada oma maad ja iseseisvust. Aastaarvud 1201- Albert asustas Riia linna,mis oli ristisõdijate keskus. 1202-Asustati Kristuse Sõjateenistuse Vendade ordu ehk Mõõgavendade ordu.
Ta langes juba esimeses liivlaste vastu peetud lahingus, milles võidu saavutasid siiski sakslased. Järgmiseks piiskopiks pühitseti toomhärra Albert. Temast sai vallutussõja peamine organiseerija ja juht. 1202. aastal asutati eriline vaimulik rüütliordu Kristuse Sõjateenistuse Vennad. Ordu liikmeteks said elukutselised sõjamehed. Neil oli pikk valge mantelpunase mõõga ja risti kujutisega. Seepärast hakati ordut kutsuma Mõõgavendade orduks. Ordu juhiks oli ordumeister. Orduvennad jagunesid mitmesse kategooriasse. Kõige tähtsamad olid rüütelvennad, kelle ülesandeks sai sõdimine. Preestervennad pidasid vaimulikke talitlusi. Teenijate vendade hulgas oli kannupoisse, relvaseppi, kokkasid ja teisi ametimehi. Sissetung Eestisse. 1208. aastal algas võitlus Eestimaa pärast. Sihipärase vallutuse esimeseks ohvriks sai Ugandi. Kroonikas põhjendatakse seda ühe ammuse vahejuhtumiga. Ugalased olevat
ristiusku pöörata, teenides sellega au kirikule ja vara endale. Kindlama tugipunkti loomiseks rajas piiskop Albert 1201. aastal Daugava (Väina) jõe suudmesse Riia linna. Vallutatavad maad pühendati neitsi Maarjale, seepärast kutsutakse Eestit ka Maarjamaaks.1202. asutas piiskop Albert vaimuliku rüütliordu, et paganate maal ristiga ja mõõgaga õiget usku kuulutada. Ordu liikmeteks olid elukutselised sõjamehed. Ordurüütlid ehk orduvennad kandsid valget mantlit punase risti ja mõõgamärgiga, seepärast hakati ordut kutusma Mõõgavendade orduks. Ordurüütlitel olid head relvad ja tugevad soomusrüüd. Paljud neist olid osa võtnud ristisõjast Palestiinas ja saanud seal rohkesti lahingukogemusi. Baltimaade rahvastel niisugust sõjaväge ei olnud. Seetõttu õnnestus saksa feodaalidel liivlased ja lätlased suures osas alistada ning sundida neid ristiusku vastu võtma. Pärast seda algas Eesti alade vallutamine.
hüvitamist. Need keeldusid, kuid saatsid siiski omakorda saadikud latgalite juurde, kus toimus uus kohtumine tüliküsimuse lahendamiseks. Kumbki osapool oma seisukohtadest aga ei taganenud ja lahku mindi vastastikuste ähvarduste saatel. Esimene sõjakäik Ugandisse Peagi läksid mitmed latgalite vanemad eesotsas Waridotega Riiga, küsides sealt sõjalist abi ugalaste vastu, mida sealt ka lubati. Septembri paiku koguti vägi, kuhu kuulusid piiskopimehed, orduvennad, Riia kaupmehed, liivlased ja latgalid. Väejuhtidest on Läti Henrik nimeliselt välja toonud Alberti venna Theoderici. Vägi liikus Ugandisse, rüüstas seal, süütas põlema maakonna keskse linnuse Otepääl ning pöördus röövsaagi ja vangidega tagasi. Seda sõjakäiku on traditsiooniliselt peetud muistse vabadusvõitluse alguseks. Mõõgavendade ordu rüütlite kujutis 1911. aastal ilmunud teatmiku "The Catholic Encyclopedia" artikli "The Military Orders" illustraatori silme läbi.
Ootamata ära kõiki appiruttavaid jõude, asusid võnnulased koos saabunud liivlaste ja latgalitega eestlasi jälitama. Ümera lahing Eestlased liikusid üle Koiva jõe ja jäid järgmisel päeval selle lisajõe Ümera äärde varitsema. Jälitajad arvasid , et ,,paganad" põgenesid ülepeakaela. Sakslaste väesalk liikus ees, liivlased ja latgalid nende kannul. Ümera-äärses metsas tungisid peitunud eestlased vaenlasele kallale. Rünnak kulges edukalt. Langesid mitmed orduvennad, kaotusi kandsid ka liivlased ja latgalid. Sakslased püüdsid 7 esialgu koonduda ordulipu ümber, aga kui abiväed põgenesid, olid nemadki sunnitud tagasi tõmbuma. Ümera lahingus saavutati võit, mis andis jõudu edaspidiseks. Kuigi lahingus osalenud sakslaste arv oli väike, saadi võidust usku oma võimetesse. Teade sakslaste lüüasaamisest saadeti kõikidesse maakondadesse ja lubati olla ,,üks süda ning üks hing kristlaste nime" vastu
välisvaenalste(leedukate, venelaste ja eriti taanlastega, kellga tulnuks jätkata võitlust Eestimaa valduste pärast) Mõõgav ordu nõudis ühinemise korral üsna suurt iseseisvust 22.sept 1236 sai Mõõgav ordu rängalt lüüa Leedus Saule lahingus > tõuge lähenemisele > 1237 jõuti kokuleppele > Paavst Gregorius IX kinnitas ordude liitumise Viterbos 12.mai 1237-Mõõgavendade ordu lakkas olemast. Jänused astusid Sks ordusse ja väliseks märgiks said orduvennad uued rüüd musta ristiga valgel põhjal.(enne puane rist ja mõõk). Liivimaal moodustus Saksa ordu Liivim haru. Seoses ordude ühinemisega asus paavst Gregorius IX ka tüli lahendamiseleTaani kun Valdemar II ja Ordu vahel Eestimaa küsimuses. 1236 oli paavst Modena andnud ül võtta Tln linnus oma valdusse ja anda see ümbruskonna aladega Taanile. Legaat viivitas sellega, eeldades, et kristlusele on ohtlik, kui pol võim on siin jaotatud kahte lagrisse, mis võivad kergesti vastamisi minna
· Sai lahingus liivlastega surma. b. III Liivimaa piiskop Albert noor ja energiline Bremeni toomhärra, kellest sai Liivimaa ristisõja tõeline juht: · Saabus suure ristisõdijate väega Väina jõe suudmesse, kuhu rajas tugipunktina 1201 Riia linna. · Alistatav maa pühendati Neitsi Maarjale (Maarjamaa). · 1202 asutas Mõõgavendade ordu, et oleks kohapealt sõjamehi võtta: Liikmed · Rüütelvennad sõdimine orduvennad · Preestervennad usutalitused · Teenervennad igapäevased ülesanded Ordu juht: Ordumeister Ordu tunnus: Valgel mantel punane mõõk Ordurüütli · Pühendas elu jumala teenimisele. sarnasus · Ei tohtinud abielluda. mungaga c. Liivlaste ja latgalite alistamine: · Peale Kaupo ületulekut ristisõdijate poolele rauges ka ülejäänud liivlaste vastupanu 1206-1207 a. · 1208
sellega au kirikule ja vara endale. Kindlama tugipunkti loomiseks rajas piiskop Albert 1201. aastal Daugava (Väina) jõe suudmesse Riia linna. Vallutatavad maad pühendati neitsi Maarjale, seepärast kutsutakse Eestit ka Maarjamaaks.1202. asutas piiskop Albert vaimuliku rüütliordu, et paganate maal ristiga ja mõõgaga õiget usku kuulutada. Ordu liikmeteks olid elukutselised sõjamehed. Ordurüütlid ehk orduvennad kandsid valget mantlit punase risti ja mõõgamärgiga, seepärast hakati ordut kutusma Mõõgavendade orduks. Kristlaste tagakiusamine Pingeline olukord sundis võime kahtlustavalt suhtuma igasugustesse rahvaliikumistesse. Üheks niisuguseks oli ka kristlus. Kristlaste tagakiusamine algas mäletatavasti juba Nero ajal. Nero, kes pärast oma ema tapmist kõigeks võimeline oli, süüdistas tulekahjus kristlasi, kes
ristiusku pöörata, teenides sellega au kirikule ja vara endale. Kindlama tugipunkti loomiseks rajas piiskop Albert 1201. aastal Daugava (Väina) jõe suudmesse Riia linna. Vallutatavad maad pühendati neitsi Maarjale, seepärast kutsutakse Eestit ka Maarjamaaks.1202. asutas piiskop Albert vaimuliku rüütliordu, et paganate maal ristiga ja mõõgaga õiget usku kuulutada. Ordu liikmeteks olid elukutselised sõjamehed. Ordurüütlid ehk orduvennad kandsid valget mantlit punase risti ja mõõgamärgiga, seepärast hakati ordut kutusma Mõõgavendade orduks. Kristlased ja Rooma riik Allikad - arheoloogilised mälestised, antiikautorite teosed (Cato, Varro, Plinius Vanem, Ovidius, Cicero, Plutarchos, Titus Livius jt), aga ka varakristlike apologeetide polemiseerivad teosed. Indoeurooplaste sissetung Itaaliasse umb. 1200 eKr. Juhtivat osa mängisid
(tavaõigus - lähtuti nendest õigusnormidest, mis olid eestlaste seas aastate jooksul väljakujunenud, kuidas eestlased ise erinevaid süüasju lahendasid) KOhtus olid ka eestlasest õiguseleidja - hirsnik. Keskaegne haldusjaotus Keskaegset Eestit ja Lätit kutsutakse Vana Liivimaaks. Vana Liivimaal kujunes välja kuus väikeriiki: 1) Liivi orduriik - kõige mõjuvõimsam. Mõõgavendade ordu sai 1236. aastal Saule lahingus lüüa, väga paljud ordu liikmed tapeti ning järelejäänud orduvennad ühendati Saksa orduga. Liivimaal hakkas tegutsema Saksa ordu Liivimaa haru. Liivi orduriiki juhtis ordumeister ja algselt Liivi orduriigi keskus asus Riias, aga üsna peatselt viidi keskus üle Võnnusse. 2) Eestimaa hertsogkond - Taani kuninga alad, aga ta ei viibinud ise kohal, teda esindas asehaldur. Selle keskus paiknes Tallinnas. *pärast Jüriöö ülestõusu, 1346, müüs Taani kuningas oma alad Liivi Ordule. 3) Riia peapiiskopkond - seda juhtis Riia peapiiskop. Keskus oli Riia.
vaimuliku riietust, pühitsetud vett, pühapilte ja viirukit); kiriku ainsaks ameti- ja liturgiakeeleks oli aastani 1965 ladina keel. Rooma Katoliku Kiriku ajaloos on olnud tähtsad mungaordud e. munklus. Munklus on abielust loobunute erakute ja "vaimsele elule" pühendunud isikute eluviis. Neid nimetatakse kristluses munkadeks ja nunnadeks, nad on andnud vastava tõotuse ning on seeläbi saanud vaimuliku ordu liikmeteks (orduvennad või -õed). · o munk ilmalikust elust eemaldunud pühendunu (meessoost) o nunn ilmalikust elust eemaldunud pühendunu (naissoost) Roomakatoliku kirik Eestis on katoliku kiriku, ülemaailmse, Rooma paavsti juhtimisel tegutseva maailma suurima usuorganisatsiooni Eesti alal tegutsev haru, mille ametlik nimetus on Rooma-Katoliku Kiriku Apostellik Administratuur Eestis. Sisukord [peida] · 1 Ajalugu · 2 Kaasaeg
purustati täielikult. Korraldati sõjakäik Võnnu linnuse alla mõõgavendade vastu. Piirati sisse ordurüütlite käes olev niinimetatud vana linnus, mis asus hilisema Võnnu lossi pargis Pähklimäel (Riekstu kalns). Eestlaste rünnakud olid ägedad, kuid siis selgus, et Võnnu alla oli Riiast tulemas abivägi. Eestlaste malev seepeale otsustas taanduda, et otsida sakslastele lahinguandmiseks sobiv koht. Orduvennad koos Kaupo juhitud liivlaste ja latgalitega asusid nüüd eestlasi jälitama, kuid sattusid Ümera (Jumara) jõel ootamatult eestlaste varitsuse ohvriks. Eestlased ajasid segadusse sattunud vaenuväe põgenema, jälitades tapeti ja võeti vangi hulk sakslasi, liivlasi ja latgaleid, kes hiljem surnuks piinati. Eestlaste maleva võit oli täielik, kuid selle tähtsust ei tasuks kohe kindlasti üle hinnata. Selleks oli hukkunud ja vangi võetud sakslaste arv liialt väike
ehitusega, seejärel konvendihoone (Kesküla,2015). Kuressaare linnus-kindluse ajalugu on jagatav vähemalt neljaks suureks perioodiks, mida rahvapäraselt kutsutakse kunagiste omanike järgi: piiskoppide aeg, Taani aeg, Rootsi aeg ja Vene aeg (Püüa, Nurk, Sepp, 2016). 1.2. Piiskopi aeg (14. saj. I pool 1559) Kuressaare linnus püstitati Saare-Lääne piiskopi initsiatiivil. Linnus kuulub oma tüübilt konvendihoonete hulka ja neid hakati Eesti aladele ehitama XIV sajandil. Orduvennad vajasid ühiseluks suuri ühisruume, milledest tähtsamad olid kirk või kabel, koosolekute saal (kapiitlisaal), söögisaal (refektoorium) ja magamisruum (dormitoorium). Kuressaare linnuse püstitamine on otseselt seotud eestlaste suure ülestõusuga (1343-1345). Linnus ehitati piiskopile kuulunud maa-alale. Kuna vanemad kaitseehitised ei pakkunud enam kuigi tõhusat kaitset. Tuli püstitada erakordselt võimas kants, mis oleks olnud kindlaks tugipunktiks maa anastajatele
1201. a. rajas ta liivlaste asula kohale Riia linna. Riiast sai piiskopi eluase ja kogu järgneva vallutussõja peamine tugipunkt. Kogu alistatav maa pühendati Neitsi Maarjale, mille järgi hakati Eesti ja Läti ala nimetama Maarjamaaks. 1202. a. asutas ta rüütliordu ,,Kristuse Sõjateenistuse Vennad". Liikmed olid elukutselised sõjamehed, kellel oli pikk valge mantel punase mõõga ja risti kujutisega. Seepärast hakati ordut kutsuma Mõõgavendade orduks. Juhiks oli ordumeister. Orduvennad jagunesid rüütelvendadeks (ül. oli sõdida), preestervendadeks (ül. oli vaimulikke talitusi pidada) ning teenijate vendadeks (kannupoisid, relvasepad, kokad jt.) Selle orduga õnnestus mõne aastaga liivlased alistada ja ristiusku pöörata. Sissetung Eestisse 1208. a. sügisel algas võitlus Eestimaa pärast. Sakslasi toetasid ja õhutasid latgalid. Esimeseks ohvriks sai Ugandi. Kohe algas maa rüüstamine, külade põletamine ja inimeste tapmine. Ugandi üks tähtsamaid
enesele 1232. aasta alguses rea privileege - legaadivolitused Liivimaal ja naabermaades; eluaegne Zemgale piiskopkond ja Kuramaa. Ülesandeks oli nõuda tagasi alad Eestis, mis pidanuks kuuluma paavsti esindaja kaitse alla. Baudouin saabub taas Liivimaale 1233. aastal. Mõõgavendade ordu oli haaranud osa Kuramaast ja keeldus tagastamast. Legaat üritas võtta üle Tallinna mõõgevendade kontrolli alt, kuid ta sõjamehed said lüüa ning Baudouin lahkus ning pani orduvennad kirikuvande alla. Liivimaa jagunes kahte leeri: 1) Baudouini vastasteks olid Mõõgavendade ordu, Riia piiskop Nikolaus ja Riia linn, 2) Legaadi toetajaks oli piiskop Alberti suguvõsa (Tartu piiskopkond), osa Riia toomkapiitlist, tsistertslased, mõned vasallid, Lodede suguvõsa, mõned eestlased ja kuralased. Allikad ei valgusta Baudouinile kui legaadile antud ülesandeid ja tema poliitilisi kavatsusi. Jätkuvaks vastuoluks oli Riia kiriku ja
ehitamist, sõja ja rahu küsimusi, valiti maanõunikke, vasallikohtunikke, võeti seisukoht kuninga pealiku tegevuse kohta ja teostati omavahelist kohtumõistmist. 6. Võimukorraldus ordu maadel. Mõõgavendade ordu aeg. Ordu kõrgem esindaja väljaspool ja juht siseelus oli ordumeister, kelle tegevus olenes suurel määral teiste ordukaaslaste heakskiidust, olles võrdlemisi piiratud. Tähtsamate küsimuste lahendamiseks oli ordu kapiitel, kust võtsid osa kõik orduvennad. Hiljem tulid asja otsustamiseks ainult kõrgemad võimukandjad, kes moodustasid kindralkapiitli. Teutooni ordu aeg. Ordu peaks oli ordu kõrgmeister (ordumeister). Ordumeistri võimu kompentents oli võrdlemisi lai. Ta juhtis ordu välispoliitilist suunda ja diplomaatilist läbikäimist; oli ordu vägede juht Liivimaal. Ordumeistril oli ka abilisi, sõjalise varustuse eest hoolitses ordumarsal. Ordu maade valitsemine toimus vastavate kohalike võimukandjate- komtuuride ja foogtide abil
kohapealne kohtuinstants. Maapäev arutas maksustamise, kaitse (kindluste ehitamine), kohtuniku valimise j.t tähtsamaid küsimusi 6. Võimukorraldus ordu maadel. Peab eristama 2 ajajärku: 1) 1208-37 Mõõgavendade ordu (loodi piiskop Albert algatusel, sihiks: kaitsta ja vallutada maid kristluse levitamiseks). Ordu kõrgeim esindaja väljaspool, juht siseelust ordumeister. Tähtsamates küsimustes oli otsustajaks ordu kapiteel, otsustusel osalesid kõik orduvennad hiljem hakkasid otsustama kõrgemad võimukandjad kindralkpiitel. Maa-ala jaotatud foogtkondadeks, juhib foogt koos kohaliku magistriga. Ülesandeks maksude võtmine, kohtumõistmine, sõjajõudude korraldamine. 2) Peale Saksamaa võitu Teutooni e. Saksa ordu kuni 1561 a. Ordupeaks ordu kõrgmeister, kes asus Marienburgas ( Ida- Preisimaa). Ordu Liivimaa osa võimukandjaks maameister (eluaegne amet). Võimukompetents suhteliselt lai: juhtis ordu välispoliitilist suunda ja
7 U 1070 munk Hiltinus (Johannes) 1167 munk Fulco, abiline Nicolaus 1143 Lüübeki rajamine + Kaupmehed ristida, et eestlased liiga ei teeks neile 1184 Meinhard liivlaste juurde 1186 Meinhard piiskopiks 1196-1198 Berthold 1199 piiskop Albert + Kuulutas ristisõjaks 1201 Riia linn + Piiskop Albert ehitas 1202 Mõõgavendade ordu + ek Kristuse Sõjateenistuse Vendade ordu Orduvennad e rüütlid Teenijad vennasd Piiskop-vennad + Sõjaline organisatsioon, ülesanne vallutada, Albert alustas + Theodorich Meinhardi abiline, hilisem Eesti Päevalehe piiskop, Mõõgavendade ordu initsiaator Võitlus 1208 Esimene retk Näitab, et vabadusvõitluse alul olid eestlaste väed
1410. a sai Saksa ordu lüüa Grünwaldi lahingus PoolaLeedu ühisvägedelt, jätkus Saksa ordu allakäik, mis lõppes Poolast läänisõltuvuse tunnistamisega ja teised siinsed jõud hakkasid ajama iseseisvat poliitikat vasallid hakkasid korraldama meespäevi ja linnad linnade päevi 1421. a hakati VanaLiivimaal kokku kutsuma igaaastaseid maapäevi (seisuste esinduskogu), kus olid esindatud neli seisust e kuuriat: Riia peapiiskop ja teised kõrgvaimulikud, ordumeister ja teised orduvennad, vasallkondade ja linnade esindajad; otsused ei olnud täitmiseks kohustuslikud (Valgas) Maapäev seisuste esinduskogu, ühehäälsuse põhimõte VanaLiivimaa killustatus jäi tegelikult püsima kuni Liivi sõjani VanaLiivimaa välispoliitika: 14. sajandil algas suurriikide kujunemine VanaLiivimaa ümbruses 14. sajandi alguses Leedu laiendas oma võimu Pihkva aladele, 1385. a moodustati PoolaLeedu personaalunioon ja leedukad võtsid vastu ristiusu
päeval eestlased lahkusid... Ümera lahing. Eestlased liikusid üle Koiva jõe ja jäid Ümera äärde valitsema. Jälitajadd Ümeralahingus saavutatud võit andis jõudu edaspidiseks. Teade sakslaste arvasid, et „paganad“ läksid minema. Ühtäkki tungisid, aga eesltased peale ja tapsid lüüasaamisest saadeti kõikidesse maakondadesse ja lubati olla nagu „üks süda mitmed orduvennad ja latgalid/liivlased. ning üks hing kistlaste nimel“. 1211 Viljandi piiramine. Sakslased piirasid Viljandi linnust. Esmalt rüüstati ümbruskonda. I Suutmata 5 päevaga linnust vallutada alistusid sakslased 6 päeval läbirääkimistel. kokkupõrkes võitsid värati juures eestlased. Linnustesse lubati vaid preestreid.
Kinduluse ümber võis olla toona vaid paarkümmend elamut ja elanikke võis olla 200 piires, tookord ta oma õukonnaga Miitavisse ümber kolis andis see sellele linnale uue tähtsuse.10 kond aastat hiljem sai Gotthard anda enda poolt linnaõiguse, muutudes Kuramaa hertsogiriigi tähtsamaks linnaks.Olles küll poola kuninga läänimeheks, jäi tema sõltuvus tagasihoidlikuks, pidi oma võimu pigem jagama kuraamaa-aadliga, mille moodustasid ordu vasallid, orduvennad, see vasallkond oli küllaltki iseteadav ja võitles algusest peale oma õiguste ees. Poola kuningas reeglina ise Gottharid võimule ligi ei kippunud, aga kasutas ära vahekonflikte mis Gottil ja aadlikkonnal oli. Pidi alla kirjutama Gotthardi privileegile -Privilegium Gotthardinium 1570-2 tähtsamat punkti: 1) kõik Gotti vasallid said nende käsutuses olnud mõisad endale päriseks, andis aadlile tugeva majanduspõhja ja
Viin oli tõmmukat kärva, imehea lõhnaga. «Ega siin kihvti sees peaks olema?», ütles üks ordurüütel pool-naljatades, pool-tõsiselt. «Ei ole,» kinnitas komtuur. Ma t u n n e n s e p p a !» 222 Ta tõstis kohe peekri huulte külge Ja jõi ta vahet pidamata tühjaks. «Imeline viin!» ütles ta keelt laksutades. «Su kink on nii kallis, et ma seda tasumata ei või jätta. Tule, ma kingin sulle ühe asja, mis sinn kingi vääriline on. Teie, orduvennad, olge tunnistajateks, et ma sepast ihnsam ei ole. Lähme kohe!» Komtuur võttis laualt lühtri vahaküünlaga ja läks eel, sepp ja rüütlid tema järel. Nad läksid pikast trepist alla ja käisid mitmest võlvialusest ja urkast läbi. Komtuur keeras viimaks ühe raudukse lahti, mille läbi nad madalasse, sumbunud õhuga täidetud ruumi astusid, kus vahaküünal vaevalt põleda suutis. Tagumises otsas olid kaks paksu sammast, mis niisket, hallitanud kivivõlvi kandsid
annaabi.ee 
