enamik sõdijaist oli olnud Pihkva piiril. 11. mail asusid väed aga liikuma, samal ajal kui eestlased neid pidevalt väikeste salkadega ründasid. Suurem eestlaste väehulk oli aga Kanavere raba juures (tänapäeval sellist kohta ei tunta, küll aga on olemas Kanavere küla), ning püüdsid rabasse varjumisega end päästa. Kuid kroonikate teatel oli raba nii väike, et orduväed said selle ümber piirata ning ka sinna sisse tungida. Sakslased olevat kaotanud kolm orduvenda, neli aadlikku ja neliteist talupoega, eestlased aga koguni 1600 meest. Need andmed on ilmselt liialdatud, kuid igal juhul võitis selle kokkupõrke ordu. End vangi andnud eestlastel lubati laste ja naistega asuda elama Paide ümbrusesse. Pärast Kanavere lahingu võitmist kiirustas orduvägi Tallinna alla, kus eestlaste peamalev ootas rootslaste abivägede saabumist. Ordule oli oluline ülesõtusnute vägi enne abi tulekut purustada. Eestlased asusid laagris
Skalva ja Upyte. 1219. aastast eksisteeris leedulaste konföderatsioon, mille eesotsas on 5 vanemat vürsti (Mindaugas). Võitlus Saksa orduga- Saksa ehk Teutooni ordu oli asutatud 1190. aastal Palestiinas, kuid hiljem iseseisvus. Saanud Püha Saksa-Rooma riigi keisri kui ka Rooma paavsti käest õnnistuse pidada ristisõda paganlikel maadel. 1236. aastal toimus Saule lahing, kus rünnati rüüsteretkelt naasvat Mõõgavendade ordu ja ristisõdijate väge, milles said sruma ordumeister ja 48 orduvenda. 1237. aastal tekkis Saksa ordu Liivimaa haru. Teutooni ordu, tegutsedes oma kahe haruga - Preisist ja Liivimaalt surusid Leedut. 1243. aastal Mindaugas andis tõsise löögi kurelaste maale tunginud Saksa ordu rüütlitele, kuid keskendus ise kirde- ja idapiiride kindlustamisele. Mindaugas (1236-1263) - Esimene Leedu suurvürst, kes viis lõpule Leedu maade ühinemisprotsessi ja rajas Leedu suurvürstiriigi. Ta pärines Aukstaitiast
B. 169). Kestis ainult mõned aastad ja saarlased on jälle vabaduse eest võitlemas. Uuesti tehakse nendega leping, esmalt ordumeister Andrease poolt (1248-1253) ja siis ordumeister Anno poolt a. 1255 (U. B. 285). Durbeni lahingus 1260. a. leedulastega otsustavad kurelased ja ühes nendega eestlased lahingust mitte osa võtta, et sakslaste alt vabaks saada. Nad lahkuvad sõjaväljalt, sakslaste katastroofiline kaotus on osalt selle tagajärjeks: ordumeister ja 150 orduvenda langevad. Kurelased ja saarlased ei tunnusta avalikult sakslaste valitsust, Leedu kuningas Mindaugas taganeb ristiusust, venelased rüüstavad ja põletavad Tartu linna. Saarlased annavad varemini alla, kurelased alles 1267. a. erilepingu põhjal (U. B. 405). 1299. a. 18. III. (U. B. 581) räägib paavst Bonifatius VIII oma kirjas, ta olevat kuulnud, et Eestimaa ,,paganad" on sagedasti mässu tõstnud Taani kuninga ning ta vasallide vastu ja
maadest ja ordu pidi tagastama Toompea lahingus langenute vara ning vangide lunaraha. Saule lahing- Põhiline sõjatanner paiknes Liivimaa lõunaosas. 1236. aastal saabus Riiga suur hulk ristisõdijaid. Kohal olid mõõgavenade ordu, Liivimaa põlisrahvad ning abivägi Pihkvast. Kristlaste vägi läks rüüstama Leedumaad. Tagasiteel 22. septembril 1236. aastal langes Saules ohvriks zemaitide ja zemgalite rünnakule. Langes ordumeister Volquin ja 48 orduvenda (50% liikmetest). See sai ärgituseks saarlaste vastuhakule aastail 1236-1241. Mõõgavendade ordu liitmine Saksa orduga- Peale Saule lahingut toimusid läbirääkimised mõõgavendade ordu ja Saksa ordu vahel. 1237. aastal kinnitas paavst ordude ühendamise ja kuulutati ühinemise välja Marburgis. Edaspidi ordu sai tuntuks kui Saksa ordu Liivimaa haru. Stensby leping- 7. juunil 1238. aastal jõuti kokkuleppele ja sõlmiti Stensbys leping Saksa ordu ja Taani kuninga vahel
annaabi.ee 
