II Balti ajalookirjutus A – Keskaegne (13.-16.saj. keskpaik) I Piiskopimeelne Läti Henrik – Henriku Liivimaa kroonika. Käsitleb ajavahemikku 1180-1227. Henriku kroonikat peetakse tänapäeval tähtsaimaks allikaks Liivimaa ristisõdade kohta. Keskaegsel Liivimaal tema kirjutist küll tunti, kuid seda kuigivõrd ei kasutatud. Kroonika tähtsus kasvas 18. sajandil, mil see Arndti poolt saksa keelde tõlgiti ja mitmel korral trükis ilmus. II Ordumeelne Anonüümne autor - Liivima vanem riimkroonika, käsitleb aega 1143-1290, on kesk- ülemsaksa keeles 12 000 värssi; Bartholomäus Hoenecke - "Liivimaa noorem riimkroonika", käsitleb aastaid 1315-1348, alamsaksa keeles, säilinud J. Renneri proosavormiline ümberjutustus. Kajastab muuhulgas Jüriöö ülestõusu - seepärast tähtis! Hermann von Wartberge (ordumeistri kaplan 1364-1380) - "Chronicon Livoniae", käsitleb
1366. aastal lepiti Danzigi konverenstil kokku, et Riia linn läheb tagasi peapiiskopi kätte, vastutasuks ei nõuta kuulekusvannet, kuid peapiiskopile see ei sobinud. Aja jooksul tugevnes ordu positsioon ning saadi ka paavst Bonifatius IX mitmeid soodsaid otsuseid: 1) Riia toomkapiitel pidi hakkama kandma ordurüüd, 2) Paavst nõustus ka peapiiskopkonna täieliku inkorporeerimisega ordusse. Peapiiskop Johann von Zinten polnud nõus sellega. 1393. aastal peapiiskopiks sai ordumeelne Johann von Wallenrodt, toomkapiitel täideti ordumeestega. Selle vastu oli Dietrich Damerow... Tulemus: Peale 1397. aasta Gdanski kokkulepet rõivastustüli polnud lõppenud, sest 1420. aastaks oli ordu nõrgenenud ja Saare-Lääne, Tartu piiskopkonnad olid vabanenud ordu mõju alt. Riia hakkas ajama iseseisvat poliitikat. 1425. aastal loobus uus peapiiskop ordurüüst, kehtestades taas augustiinliku reegli. Ordu oli liialt nõrk, et piiskopi vastu sõtta minna.
annaabi.ee 
