tasakaalustatud ja harmoonilise ühtuse poole. Üksteist jäljendades hakkasid erinevad hääled kasutama sarnaseid meloodiakujuneid ja tekkis imitatsiooniline polüfoonia. 6. Renessansi muusikazanrid. Erinevalt 14ndast sajandist, kui muusikas domineerisid ilmalikud zanrid, tõusis 15ndal sajandil heliloojate loomingus taas esile kirikumuusika. Loodi polüfoonilisi missatsükleid, kiriklikke motette, hümne. Kõige esinduslikumaks zanriks sai missa ordinaarimiosade tsükkel. Teiseks põhizanriks jäi motett. Nooditrükitehnika leiutamine 15-16ndal sajandi vahetusel andis tõuke seltskonnamuusika laiale levikule. Heliloojate loomingus sai tähtsaks ka ilmalik polüfooniline laul, mille kõige lihvitumaks zanriks kujunes madrigal. Kui 14-15ndal sajandil ei tehtud vahet vokaal- ja instrumentaalmuusikal siis 16ndal sajandis hakkasid need teineteisest eemalduma ja kujunesid uued pillimuusikazanrid. 7. Renessansi kirikumuusika.
Inglise muusika mõjutas suuresti muusikate segunemist, kui saja-aastase sõja inglastele kõige võidukamal perioodil oli palju inglasi Prantsusmaal. Väljapaistvam inglane, kes Mandri-Euroopa muusikat kõige enam mõjutas oli John Dunstable, kes jõudis läbinisti heakõlalise stiilini. Kooskõla aluseks said tertsid ja sekstid. Uue zanrid 15-16. sajandi muusikas. Esiplaanile tõusis taas kirikumuusika, kõige esinduslikumaks zanriks sai missa ordinaarimiosade tsükkel. 15. sajandi missatsüklid on ühendatud tervikuks ühe põhimeloodia-cantus firmuse abil, mille meloodiat laenati mujalt, kui kirjutati ise. Cantus-firmus missa kõrval oli tähtis ka paroodiamissa, mille aluseks on terve polüfooniline teos. Teiseks põhizanriks jäi motett, kuid kaotas 15. sajandil isorütmilisuse ja mitmetekstilisuse. Renessanssiaja motett ja ladinakeelne polüfooniline laul. Madalmaade koolkond
annaabi.ee 
