midagi eelnevast perioodist: paigutatuna uude konteksti on sel juba teine tähendus. Hirv on põiminud kogumikesse ka luuletõlkeid eestindanud 20. sajandi alguse prantslasi, ja teiste maade poeete, nagu Rilke, Lorca, Brodsky. Veel on Hirv tõlkinud saksa keelest näiteks Kristian Jaak Petersoni. Tõlkimine on Hirvele eelkõige teiste autorite põimimine oma poeetilisse universumisse. Hirve luulemaailma semantiline struktuur moodustub polaarsetest, omavahel lahutamatutest opositsioonidest: peateemad on surm/elu, öö/päev, kirg/tüdimus, aeg/ajatus või hetk/igavik ning mina ja sina. Need vastandid on äärmiselt ühtsed, kuuluvad orgaaniliselt kokku, tähistades sama teema vastaspoolt mitte ainult ööd pole päevata, vaid nende järgnevus on loomulik. Hirve luules leiab palju eri tüüpi helikordusi, ohtralt on homonüüm- ja täisriimide kõrval ka nn. ebatäpseid riime, ird ja liitriime. Nii suhestub Hirve luule kas või puhtalt riimide kaudu
unikaalsed alamstruktuurid. Näiteks jagunevad vikerkaarevärvid eri keeltes isemoodi, kusjuures põhjapoolsemates maades eristatakse rohkem värve. Hjelmslev toob välja kolm meetodit keele analüüsimiseks: - signifikatiivsed opositsioonid - distributiivne analüüs - kommutatsioonid Erinevate meetodite kaudu analüüsides saame suhteliselt samu tulemusi, kuna materjal on identne. Kommutatsioon lähtub signifikatiivsetest opositsioonidest ja töötab kahes suunas sellele vastupidiselt ehk mis mida tähistab ja mida tähistab mis. Signifikatiivse meetodi ja distributiivse analüüsi meetodeid on keerulisem võrrelda. Mõlemad võimaldavad eristada samu asju, kuid viimane lubab lisaelemente, kuna ei analüüsi tähendust ja lähtub üksnes tähistajast. Keel on sellest hoolimata semiootiline süsteem (ka siis, kui selle tähendus ei ole huviorbiidis)
unikaalsed alamstruktuurid. Näiteks jagunevad vikerkaarevärvid eri keeltes isemoodi, kusjuures põhjapoolsemates maades eristatakse rohkem värve. Hjelmslev toob välja kolm meetodit keele analüüsimiseks: - signifikatiivsed opositsioonid - distributiivne analüüs - kommutatsioonid Erinevate meetodite kaudu analüüsides saame suhteliselt samu tulemusi, kuna materjal on identne. Kommutatsioon lähtub signifikatiivsetest opositsioonidest ja töötab kahes suunas sellele vastupidiselt ehk mis mida tähistab ja mida tähistab mis. Signifikatiivse meetodi ja distributiivse analüüsi meetodeid on keerulisem võrrelda. Mõlemad võimaldavad eristada samu asju, kuid viimane lubab lisaelemente, kuna ei analüüsi tähendust ja lähtub üksnes tähistajast. Keel on sellest hoolimata semiootiline süsteem (ka siis, kui selle tähendus ei ole huviorbiidis)
Semiootika maailm, milles suheldakse fenomenide kaudu. S "keeles ei ole ideid ega helisid, mis oleksid eksisteerinud enne lingvistilist süsteemi. On vaid ainult idee tasandi ja kõlatasandi erinevused, mida süsteem väljastab" Levi-Strouss viis Saussure´i ideed laiemale piirile. Uuris hõimurahvaid ja nende kultuurilist tausta. Seos keeleteadusega oli tal selgelt olemas. Foneem, moeem . Töötles välja müteemi, mis on müüdi koostisosa. Käsitlus binaarsetest opositsioonidest (vastand paarid) erinevus loob tähendust. Ema - isa, üleval - all, päev - öö. Üks element vastandpaaris on defineeritud teise kaudu. Tulemus on selles, et müütidel on sarnane struktuur. Pööratakse tähelepanu struktuurile. Selle struktuuri kaudu saab uurida kirjandusteoseid ja muusikat, ning kõigi nende nähtuste puhul on vastandid need, mis loovad tähenduse. Tema kaudu me nägime, et ka kultuuril on keelestruktuur. Ka seda saab vaadelda sama moodi. Barthes - "mütoloogiad"
seisukohast, mis püüdleb kollektiivselt struktuuride võimu paljastamisele ning siis neile vastuhakule. Samas pole subjektil terviklikku olemist, strukturalismis oli see äramääratud struktuuri poolt. Struktuuri pahupoolt võrreldes struktuuriga saab kirjeldada järgmiste punktide kaupa: struktuuri staatilisusest ja korrastatusest jääb välja ajalugu ja igasugune dünaamika. struktuuri binaarsetest opositsioonidest jäävad väljapoole tekstid , mis seda dihhotoomilist ülesehituse printsiipi püüavad ületada või mis üldse ei käi sellise liigenduse alla. struktuuri seaduspärasusele vastanduvad juhus, võimalused, vabadus, hetkelised nähtused. struktuuri loogilisusele vastandub poststrukturalismis keha, afektid, zestid, st. kõik, mis ei ole loogiliselt allutatav.
kvaliteetidele võib leida vasteid ka igapäeva liikumises, kuid nende teke on seotud "puhta kunsti" analüüsiga. RÜTM; DÜNAAMIKA JA TÄHENDUSLIKKUS (kas rütm ja dünaamika on lihtsalt vormid või nad tähendavad midagi?) Inimese igapäevased liikumirütmid on tavaliselt harmoonilised - aeglane ja kiire, liikumatus kõrvuti aktiivsete tegevustega, üles liikumisele järgneb liikumine alla jne. Miesse on sisse kodeeritud rütmilise harmoonia taju, mis koosneb BALANSSEERUVATEST OPOSITSIOONIDEST. See toimib kui KOOD, mille järgi tuvastame teineteise "mõistlikkust", tervilikkust, stressi nähtude olemasuólu jne. Etendajad (tantsijad) kannavad endas seda koodi nagu kõik teisedki inimesed (HARMONIC COUNTERBALANCE CODE) ja ka koodiga kaasaskäivaid tundeid- nad teavad, mida pehme liikuvus, järsk vahelesegamine jne. Tähendavad. Nad tajuvad, kui inimesi koheldakse kui "objekte" läbi rütmide, mida neil esitatda palutakse (või kästakse)
olles ,,normaalseteks" tähistajateks kõne tähistatavate jaoks ja samal ajal tähenduslikeks elementideks tähenduste lisasüsteemis, mis rullub lahti teises plaanis. Näide "hüperstruktuuri" kohta Muinasjutus on ,,kuningas" mitte lihtsalt kuningas ja ,,karjatüdruk" karjatüdruk: need sõnad ja nende tähistatavad saavad osalisteks mõistete süsteemi konstrueerimisel, mis moodustub opositsioonidest mees-/nais- (looduse suhtes) ja kõrge/madal (kultuuri suhtes) ning nende kuue termi kõikidest võimalikest ühendustest. Claude Levi-Strauss. Mütoloogikad I. "Toores ja keedetud" 1964 II. "Meest ja tuhast" 1966 (mesi ja tubakas) III. "Lauakommete päritolu" 1968 IV "Alasti inimene" 1971 Mütoloogikad. Sissejuhatus Meetod eeldab, et iga üksik müüt eksisteerib kui skeemi (mida on võimalik eristada vaid järkjärgult,
4. Strukturaalse antropoloogia lõppeesmärk on modelleerida struktuur ehk arvatav algoritm, mis määrab ära nähtuste arengu varjatud loogika ja nende eksistentsi. Aluseks olev algoritm peab andma ka juhised ühest arengu formatsioonist teise minekul. Kriitika strukturalismile 1. Struktuuri staatilisusest ja korrastatusest jääb välja ajalugu ja igasugune dünaamika 2. Struktuuri binaarsetest opositsioonidest jäävad väljapoole tekstid , mis seda dihhotoomilist ülesehituse printsiipi püüavad ületada või mis üldse ei käi sellise liigenduse alla. --> poststrukturalism: rõhk struktuuride protsessuaalsusel, kontekstuaalsusel, perspektiivil. (Derrida, Foucault, Deluze, Lyotard). Olulisemaks muutuvad ajalugu (aeg on iseloomulik olemisviis), subjekt (eriti diskursuse mõistega seoses, diskursus kui subjekti ja keele ühine
annaabi.ee 
