(1964) . seal ta esmakordselt esitas Frankfurdi koolkonna põhiväidet, et : a. Ratsionaalsusele rajatud ühiskond on muutunud totalitaarseks nii, et tal ei ole ka illusioone tegelikusesse rakendatud marksismi suhtes. Ta kritiseerib ühtviisi nii kapitalistliku lääne ühiskonda kui ka reaalsotsialismi, mis tema arvates ei erine lääne kapitalismist. Samas see süsteem, mis meid ja meie elamistingimusi operatsionalistlikult kirjeldab on omandanud selles tegevuses täiesti monopoolse seisundi. See ongi see, mida ta nimetab: Ühedimensioonilisus- on süsteem, mis tekitab meil probleeme on ka ainukene sotsiaalselt aktsepteeritav lahenduste pakkuja nendele probleemidele. Samas on ju selge, et kui süsteem neid probleeme oma olemusega tekitab, siis ta ei ole huvitatud sellest, et neile korralikke lahendusi pakkuda. Nt. kui süsteem tekitab inimesele stressi, siis süsteem pakub välja, et on olemas teraapiad,
Näiteks keegi tahab rääkida sellest, kuidas ühiskonnas valitseb tulude jagamise põhimõtetes mingi ebaõiglus, siis talle öeldakse, et see on liiga abstraktne emotsionaalne väide, et kui te leiate mingi koha kus ühe isiku X sissetulekud on liiga väikesed võrreldes teise isiku Y, kellel on sama kvalifikatsioon, siis saame rääkida ebaõiglusest, aga muul juhul mitte. Samas see süsteem mis meid ja meie elamistingimusi ja elukeskkonda operatsionalistlikult kirjeldavad on omandanud selles tegevuses monopoolse seisundi. See on see mida marcuse nimetab ühedimensiooniliseks. · Ühedimensioonilisus ahistav süsteem on ainuke sotsiaalselt aktsepteeritav lahenduste pakkuja. On nii, et süsteem, mis tekitab meil probleeme, on ka ainuke lahenduse pakkuja. Samas on selge, et kui süsteem neid probleeme tekitab ei ole ta huvitatud lahenduste pakkumisest. Nt. kui eluviis tekitab stressi,
annaabi.ee 
