Vokaalsümfooniliste suurvormide areng 17-19. saj
aasta paiku ja siis tähistas see lihtsalt
vokaalteost.
Algselt oli itaalia kammerkantaat lihtsalt pikem ja arendatuma vormiga aaria või duett
basso continuo saatel. 17.sajandi teisel poolel kujunes uus kantaaditüüp, mis koosnes 2-3
retsetatiivi ja aaria paarist ning sarnanes väikese ooperistseeniga. Tavaliselt kirjutati neid
kantaate vaid ühele solistile, keda saatis pisike kammeransambel või ainult basso continuo.
Selliseid salonglikke kantaate armastasid eriti ooperivirtuoosid. Vahel võis
kantaadimuusika kirjutamine olla ka eeltööks ooperile. Saksamaal sai kantaadist suurema
koosseisu ja keerulisema ülesehitusega kirikumuusikazanr, mille nimetuseks sai
kirikukantaat. Kirikukantaadi aluseks olid piibli- ja koraalitekstid, järjest enam aga ka
kantaaditekstideks loodud vaimulik luule.
Klassitsismi ajastul, mis valitses 1750- 1820 aastatel hakati kantaadis väiksemas
koguses kasutama keerulisi kaunistusi ning kõike seda, mis segab muusika mõju. Muusikas
annaabi.ee 
