ookeaniinimesest. Ühel päeval põgenesid Batrian ja tema sõber kaptenleitnant Stajanovic vanglast ja läksid ise otsima ookeaniinimest, et pääseda ära sealt üksildasest ja hirmuäratavast Alligaatoriarkaadiast. Nende otsingud olid täis seiklusi, kuid ka läbipõrumist. Kuna nad andsid vanglast põgenedes vande, et kui nad ei leia mida otsivad, siis pöörduvad tagasi vanglasse ning seda nad tegidki. Toimus järgmine kohtuistung ja ookeaniinimese leidjale pandi autasuks välja 10 miljardit krooni. Ookeaniinimene leiti ja temast filmitud video näidati kohtule. Kohtuotsus kuulutas Stajanovici ja tema meeskonna vabaks. Batrian jäi vanglasse. Kokku oli Nikolas Batrian ja tema meeskond Alligaatoriarkaadias veetnud 22 aastat. Ühel päeval tuli Timukas Nikolase juurde kes oli juba ta sõbraks saanud ja viis ta Viimsevaatetorni hukkamisele.
Tunnistajana esines ka Malevin, kes ütles, et Atlandi lahing-opetatsiooni strateegia töötas välja mereväejõudude strateegiakeskus ja tema (Malevini) käsul viis selle läbi Batrian kui laevastiku parim, teovõimsaim ohvitser. Vandekogu leidis, et puudub kindel alus süüdistavate suhtes õiglase otsuse langetamiseks ja seetõttu peatati kohtuprotsess pooleteiseks aastaks, et töötada välja printsipiaalselt uued seadused ja jätkata ookeaniinimese otsinguid. Kolmas peatükk kirjeldab elu väga õõvastavas kohas – 16. sajandil ehitatud kindlusvanglas, mida nimetati Alligaatorarikaadiaks. Nime oli koht saanud ilmselt kümnete tuhandete alligaatorite järgi, kes elutsesid kaljusaart ümbritsevas järves. Elukad olid järve toodud juba neli sajandit tagasi. Sellel kaljusaarel asuski hukkamisvangla. Ainuke juurdepääs sellele oli õhu kaudu. Iga põgeneda püüdva vangi surmas kõrgepinge kindlust ümbritsevates okastraati-
annaabi.ee 
