Metafüüsikat mõisteti viimases teaduste teadusena, sest tema ülesandeks oli tuua vahetult esile neid määratlusi, mis ülepea igas üldse võimalikus teaduses olid samuti alati käsitluse all, ehkki võisid jääda eriteadustele endile märkamatuteks ja seetõttu läbimõtlemata. Samas peavad need üldised määratlused selle käsitluse kohaselt tegema ülejäänud teadused õigupoolest alles võimalikeks, kuna eriteaduste objektide olemasolu toetub selle arusaama järgi üldistele ontoloogilistele struktuuridele, mille tunnetamine on metafüüsika ülesandeks. Metafüüsika niisugune mõistmine eeldab aga seda, et teadmine oleva olemisest ja selle üldiseimatest määratlustest on ülepea võimalik. Traditsiooniline metafüüsika oli eeldanud vastava teadmise võimalikkust “naiivselt” ehk dogmaatiliselt (see tähendab: ilma seda eelnevalt kriitiliselt uurimata). Kant seevastu lähtub oma metafüüsika-käsitluses eelpool kirjeldatud ajaloolisest
koondnimetusega kontinentaalfilosoofia. Jätkame filosoofia sissejuhatavat tundmaõppimist filosoofia ühe haru poliitikafilosoofia lähema vaatlemisega. Nagu eespool öeldud, moodustab poliitikafilosoofia koos moraalifilosoofia ehk eetikaga praktilise filosoofia tuuma. Viimane on ainult suhteliselt iseseisev ja niisugusena on ta alati tugevalt filosoofilise süsteemi kui terviku, ,,värvi". Näiteks Platoni poliitilise õpetuse õigustused toetuvad tugevalt tema filosoofia ontoloogilistele, epistemoloogilistele ja eetilistele eeldustele. Filosoofiline süsteem on omamoodi monoliit. Alustame igapäevaelus erinevates seostes palju kasutatava sõna poliitika tähendusvälja ülevaatamise ja piiritlemisega. Esiteks tsitaat Longmani Maailmapoliitika leksikonist (e.k 1999), kust märksõna poliitika alt leiame tõeliselt mitmemõõtmelise puzzle. ,,Poliitika: 1) kunst ja teadus, kuidas valitseda nõustumise, jõu kasutamise, intriigide, manipuleerimise ja
analüüsistrateegiad, -võtted ja -tehnikad omavahel sobima. Konstruktsionistlikule uurimisparadigmale omaselt ei eeldata diskursusanalüüsi tehes, et on võimalik teada midagi maailma kohta, vaadates maailma eraldi selle diskursiivsest konstruktsioonist, ning et üks ja õige diskursuse tõlgendus oleks võimalik. Sestap pole analüüsi korratavuse ja täpsuse kriteeriumid diskursusanalüüsis otseselt rakendatavad. Veelgi enam: vastavalt diskursusanalüüsi ontoloogilistele ja epistemoloogilistele eeldustele ei eksisteeri analüüsitavad diskursused reaalsuses, vaid uurija konstrueerib need analüütiliselt (Phillips ja Jørgensen, 2002), seetõttu tuleb analüüsi tulemitena väljajoonistatavate diskursuste nimetamist ja piiritlemist analüüsitulemuste esitamise osas alati põhjendada neid ei saa esitada enesestmõistetavalt, antutena. Diskursusanalüüsi ühikud võivad ühes uurimuses varieeruda nendeks võivad olla sõnad,
annaabi.ee 
