Välja iga liige saab oma määratluse (sisu) vahekorras teiste elementidega. Seepärast on väljad sisuseoste alusel struktureeritud väiksemateks osadeks. Sõnaväljadel võib eristada järgmisi liike: onomasioloogilised väljad väljade vanim liik. Läheb tagasi Trieri käsitluseni. Sellise välja keskmes on keeleväline või -ülene mõiste, mis on üksikkeeltest sõltumatu. Selle mõiste alla koondatakse vastava üksiku keele sõnad, mis eraldatakse üksteisest teatud tunnuste alusel. Onomasioloogia küsib sõna tähistusfunktsiooni järele: kuidas nimetatakse mingit objekti või mõistet? Nt juuksehooldusvahendite onomasioloogiline väli: Lokivedelik, juukselakk, juukseõli [oluline eristav tunnus on [+vedel] Juuksegeel, juuksevaha, juuksepumat, briljantiin, juuksekreem [+poolpaks] ... Semasioloogiline väli jaguneb distributsiooniliste, täpsemalt kollokatiivsete tunnuste alusel. Välja struktuuris võetakse arvesse sõnadevahelised paradigmaatilised ja süntagmaatilised seosed
võimalikust liigitusalusest, mille abil saaks kirjeldatavat distsipliini sügavama käsitluse huvides kitsamalt piiritleda. Sotsiokognitiivne terminoloogia Rita Temmermani sotsiokognitiivse terminoloogia idee (2000) on aren- datud selgelt Viini koolkonnale vastanduvaks terviklikuks teooriaks. Kuigi Temmerman esitab oma teooria otsese punkt-punktilt vastandusena traditsiooniliste Viini arusaamadega, leidub tegelikult ka sarnasusi, nende hulgas onomasioloogia-semasioloogia küsimuseski. Lähenemissuuna poolest on sotsiokognitiivne terminoloogia ikkagi wüsterlikult onomasioloogiline ning eristab end selgelt leksikograafiast – nii üld- kui ka oskusleksikograafia on selle teooria kohaselt sema- sioloogiline. Siin teeb Temmerman täpsustuse, mille Cabré tegemata jättis, vaadeldes lahus onomasioloogilist ja semasioloogilist tööd oskussõnavara kirjeldamisel ning piirates oma käsitlusala esimesega neist
annaabi.ee 
