pidades sõnasõda jms. Draama (kr `tegevus'), dramaatika põhizanre "kõrge" tragöödia ja "madala" komöödia vahel. Ajalooliselt hilisem, tekkis valgustusajal 18. saj seoses kolmanda seisuse esilekerkimisega Draama kajastab keskklassi argielu ja moraali (D. Diderot, G. E. Lessing) 19. saj lõpust tõusis draama juhtivaks zanriks Ainestiku , tegelaskonna jm tunnuste järgi on eristatud erinevaid draamazanreid: karakterdraama, ideedraama, konversatsiooninäidend, olustikudraama, ajalooline draama, dokumentaaldraama jne Tegelaste arvu järgi mono-, duodraamat Inimesekujutus draamas Dramaatika kui inimesekesksem kirjandusliik. Teatris valitseb näitleja: elav inimene laval, kellele tekst peab andma materjali. Näitleja lavalolemine on seejuures täiesti reaalne, otseselt meeltega tajutav. Eepikaga võrreldes toimib draamas tugevamalt kontsentratsiooni (keskendatuse) põhimõte. Samas on inimesekujutus draamas fragmentaarsem kui eepikas. Siseelu kujutamise vahendid 1
lõppeb harilikult kangelase hukkumisega. Draama (kr `tegevus'), dramaatika põhizanre "kõrge" tragöödia ja "madala" komöödia vahel. Ajalooliselt hilisem, tekkis valgustusajal 18. saj seoses kolmanda seisuse esilekerkimisega Draama kajastab keskklassi argielu ja moraali (D. Diderot, G. E. Lessing) 19. saj lõpust tõusis draama juhtivaks zanriks. Ainestiku , tegelaskonna jm tunnuste järgi on eristatud erinevaid draamazanreid: karakterdraama, ideedraama, konversatsiooninäidend, olustikudraama, ajalooline draama, dokumentaaldraama jne Tegelaste arvu järgi mono-, duodraamat. Inimesekujutus draamas. Dramaatika kui inimesekesksem kirjandusliik. Teatris valitseb näitleja: elav inimene laval, kellele tekst peab andma materjali. Näitleja lavalolemine on seejuures täiesti reaalne, otseselt meeltega tajutav. Eepikaga võrreldes toimib draamas tugevamalt kontsentratsiooni (keskendatuse) põhimõte. Samas on inimesekujutus draamas fragmentaarsem kui eepikas. DRAAMA EPISEERUMINE
Omane on rangus ja lihtsus, kehtib kolme ühtsuse nõue: aja-, koha- ja tegevusühtsus – tegevus toimub lühikese aja jooksul, vähe tegevuskohti ja vähe tegevusliine. Olulisemad esindajad olid Moliere, Racine ja Corneille. VI. Kodanlik draama – 18. sajand. Saab alguse Saksamaalt. Püüab kajastada oma kaasaegseid probleeme või ajaloosündmusi. Põhitähelepanu pööratakse tegevusele. Olulisemad esindajad Goethe, Schiller ja Lessing. VII. Realistlik psühholoogiline olustikudraama – 19. sajandi lõpp - 20. sajandi algus. Püütakse edasi anda inimese mõttemaailma. Esindajad on Tšehhov, Ibsen ja Strindberg. Sotsialistliku realismi draama – 20. sajand. Venemaal esindavad Gorki ja Majakovski. Ülistab riigikorda, veidi naiivne. Gorki ja Majakovski suudavad luua paar püsivat väärtust. Gorki „Põhjas“ – lugu vaeste öömajast, kellel kunagi on olnud hea elu, kuid nad on vaesunud. Mõjub ka kaasajas värskena.
Prantsusmaal (romantistide ja klassitsistide kokkupõrge), nii et Gogol pidas vajalikuks riigist lahkuda ega tulnud tagasi enne 1848. aastat. Selle näidendi pärast ja Aleksanrd Gribojedovi komöödiaga ,,Häda mõistuse pärast" omandas vene teater tigeda, mõnikord isegi groteskse ja põhiolemuselt poliitilise satiirilisuse, mis oma jõulisuse ja mürgise huumoriga ületas kaugelt kõik mujal Euroopas kirjutatu. Uut laadi olustikudraama heaks näiteks oli 1850. aastatel Turgenevi ,,Kuu aega maal", näidend, mis vastutunnet mitteleidva armastuse ja pealtnäha rahulike maa- aadlike hingeelu kujutades on Tsehhovi eelkäijaks. Huvi niisuguste teemade vastu, samuti sügavalt poliitiline ja satiiriliselt väljenduv vaenulikkus aristokraatia ja sisuliselt feodaalse maaomanike klassi vastu iseloomustas ka Venemaa esimese täiesti professionaalse näitekirjaniku
annaabi.ee 
