Karl Jaspers „Aja vaimne situatsioon“
teadvusest tehnikaajastul, aparaadi kui kindla süsteemi võim ning massi
võimust ühele isikule. Teine osa elukorralduse piirid räägib, et püsiv
elukorraldus pole võimalik, sest meie olemasolu pole võimalik korraldada.
Olemasolu, mis juba iseenesest on lõpetamata ja säärasena talumatu,
väljendub üha uutes ja uutes vormides. Rahvahulkade elukorraldus ehitab
üles universaalset olemasolevat aparaati, mis panustab spetsiaalselt
inimliku olemasolumaailma. Kolmas osa käsitleb inimese tahet ja tervikut,
näiteks kasvatuse mõte on, et läbi aja riik suudaks omada kontrolli
inimeste üle, et riigil oleks parem oma eesmärke täita. Neljas osa räägib
pikemalt haridusest ja sellest kuidas juba antiikaega jääv mõjutab meid
tänapäeval. Jespers paneb rõhu ka sellele, et kõrgharidus pole enam sama
väärtusega, mis ta oli vanadel aegadel, kus seda ei saanud paljud
omandada. Kui suured massid on haritud, siis kaob hariduse kiht ning