Kui olemas on tahe ning siht jääda iseendaks ning olla omapärane, siis sõltub see juba igast inimesest individuaalselt. Olla julge ja kanda seda, mida soovid, käituda vastavalt enda tujudele, käia meelepärastes kohtades, suhelda oma sundimatute inimestega ning elada oma elu just vastavalt oma maitsele. Või sulanduda ühtlasesse massi ning käituda selliselt, nagu ühiskond meid kujundanud on muutnud hüpiknukkudeks. Sellises okkaliseks kujunenud elus, kus esikohal pole sageli enam rahu, armastus ega empaatia, ei saa me aga kedagi teist, peale enda süüdistada. Meedia on küll suur mõjutaja, kuid alustama peaks iseendast. Oleme ju kõik kellelegi midagi halvasti öelnud, oli see siis kogemata või meelega. Me ei tea, kuidas see mõjuda võis. Kuid ühes asjas olen kindel, tahtmine olla keegi teine on omapära muutmine elutuks tühermaaks. Marionett ei taha aga ju sihilikult keegi olla
Perekondlikus ettevõtmises lubati enesele palgalist alles 1871 (Jakob Hurt), sedagi lühikest aega. Koidula osa PP ja EP numbrites välja ei paista. "Te ju teate, et mu tööde enamik on läinud maailma isa nime all," kirjutas Lydia oma vennale hiljem. Muidugi oli naise sotsiaalne staatus tolleaegses ühiskonnas tänasest täiesti erinev (naised pidid kodu hoidma, neil ei olnud näiteks valimisõigust jms). Kirjaneitsi seisust nimetas Koidula okkaliseks (avalik arvamus pidas teda sinisukaks). Papa Jannsen pidi hakkama abi otsima, kui tütar kodust 1873 ära läks. Üks võimalus oli teha seda läbi ajalehe: "Tartus. Mina tarvitan kättetuleval Januari kuul 1876 viisakat noort inimest maalt, kes mitte üksi parandatud uue kirjaviisi järele Eesti keeli, vaid ka Saksa keeli etteööldud (Dictat) ja Vene keeli adressid lugeda ja kirjutada oskab ja seks kreiskoolis ehk Valga kihelkonnakoolmeistrideseminaris õpetust on saanud.
annaabi.ee 
