valu, mis ta sees on. Peale vaikust hakkab mees rääkima, mis juhtus ning jutustab armastatu traagilisest lõpust. Kõrged ja rõõmsad noodid tõid minu ette edasise pildi, kus mees meenutab aegu, mil ta armastatu oli veel elus ja neil pidi koos pikk ja õnnelik tulevik tulema. Peale neid rõõmsaid noote jõuab mees tagasi olevikku ja reaalsusesse ning tulevad taaskord tühjusetunne, meeleheitlikud mõtted koos nutu, halamise ja oigamisega. Teos lõpeb pika madala 10-sekundilise noodiga. Neljas lugu oli Bachi Fantasie G-Duur (BWV 572). Lugu on kiirete kõrgete nootidega, justkui linnukesed sädistaksid. Umbes pooleteise minuti pärast tulevad natuke madalamad pikad noodid. Lugu oli umbes 10-minuti pikkune. Pala keskmine osa oli üsnagi ühesugune minu jaoks. Teose 2 viimast minutit läksid noodid jälle kiiremaks, kuid olid madalamad noodid, kui teose algul. Orelipooltund oli mulle väga meeltmööda
Ma pole tapmise poolt, kui saab vähegi sellest kõrvale hoida. Sel pole mõtet ja see pole moraalne. Kas mul pole õigus?» «Jah, arvan, et on. Aga oletame, et laev ei lagune ega upu?» «Noh, me võime need kaks tundi kuskil oodata ja vaadata, eks?» «Hea küll siis, tule!» Sellega nad läksid; ma lipsasin välja, üleni külma-higine ja ronisin edasi. Oli pime kui kotis. Käheda häälega sosistasin «Jim!» ja ta vastas üsna rnu küünarnuki lähedalt mingi oigamisega. Ütlesin: «Ruttu, Jim, pole aega lollusi teha ega oiata. All on röövlisalk. Kui me ei saa nende paati lahti teha ja alla vett saata, nii et mehed laevalt ära ei pääse, siis on ühel neist viimane häda käes. Aga kui me nende paadi leiame, siis on neil kõigil häda käes, sest siis saab seriff nad kätte. Tee ruttu! Ruttu! Ma otsin pakpoordi-pidi, otsi sa tüürpoordi-pidi. Mine parvele ja . . . » «Oh jumal, jumal! Parvele! Parve pole enam, see läks lahti ja kadus