Hea lauamaitseaine. Ta kuulub marinaadide koostisesse. Pipra sissehingamine paneb aevastama. Sel põhjusel valmistatakse pipragaasi, mille peamine koostisosa on jahvatatud pipar. Seda kasutatakse enesekaitseks, pihustades seda vastasele näkku. Kasvatatakse. Kasvatatakse peamiselt Vietnamis, Indias, Brasiilias, Indoneesias, Tais, Sri Lankal, Malaisias. Ajalugu. Pipraterad on olnud inimkonna ajaloos tähtsad. Neid on kasutatud nii ohvriannina kui maksevahendina. Hea musta pipra tera kaal peab on üsna täpselt 460 mg. Seepärast kasutati neid keskajal etalonina apteekides ja mujal, kus oli vaja täpset kaalu. Vanasti kasutati neid ka maksmisvahendina. BASIILIK Kasutamine. Basiiliku maitse- ja lõhnabukett on tagasihoidlik ega varjuta teisi. Seetõttu sobivad selle taime kõrvale paljud toiduained. Tagasihoidlik võiks basiilikuga olla ahjupraadide maitsestamisel,
figuurid võivad osutada, et sel ajal olid pühakohad seotud veekogudega. Pärnu jõest on leitud inimese ja veelinnu pea kujuke, Tõrvalast Narva jõe ääres (kunagisest merepõhjast) põdrasarvest rästiku skulptuur. Arvatavasti oli sellisel mesoliitilisel kunstil vähemalt osaliselt usundiline või rituaalne taust. Võimalik, et koos rästikukujuga Tõrvalast avastatud mittekalastusvahendeid (nooleotsad, pistodad) on vette heidetud ohvriannina, tagamaks õnne kalastamisel ja veelindude jahil. On oletatud, et sarnaselt paljude teiste arhailiste religioonidega uskusid Eesti ala elanikud looduse hingestatusesse. Mõisted: Asva kindlustatud asula- Asva külatagusel madalal heinamaal paikneb Põhja- Euroopa tuntumaid pronksiaja kindlustatuid asulaid, mis on nime andnud tervele arheoloogilisele kultuurile. Seljak, millel asula paikneb, oli pronksiajal laid või poolsaar madalas merelahes
Seejärel ümmardab ta kultuse meessoost meistrit, kes on Saatan ise või tema esindaja, andes tollele taguotsa peale nilbe suudluse. Kui intsiatsiooniriitus on lõppenud, asuvad kokkutulnud pidutsema ja purjutama. Nõiad esitavad püha õhtusöömaaja paroodia, tuues sisse lapsukeste kehad, kelle nad on enne surmanud. Lapsed võivad olla varastatud kristlaste peredest või olla maimukesed, kelle nõiad on eelmiste orgijate ajal eostanud. Lapsukesi pakutakse ohvriannina Saatanale. Nõiad keedavad laste kehad ära, segavad kokku tülgastavate ollustega ning sulatavad õhkutõusmise salvi sisse või pruugivad laste ihu ja verd püha õhtusöömaaja rituaalse paroodia ajal. Pärast pidusööki kustutatakse tõrvikud või lükkab must koer või kass need ümber. Algab orgia. Kostab hüüdeid: ,,Segunege!", ning igaüks haarab enda kõrval olija iharasse sülelusse. Paarid ühtivad valimatult: mees mehega, naine naisega, ema pojaga, vend õega.
- siis hakkavat lumi sadama ja karjane pääseb vabaks. Tänapäeval, kui mihklipäeva kombestik on kadunud ja selle tähistamine jäänud minevikku, tunneme seda päeva vanapärase ütluse "igal oinal oma mihklipäev" kaudu, mida lausutakse sageli siis, kui kedagi on tabanud suurem äpardus, karistus või töö. Veel 20. sajandi alguses oli ütlusel üsna konkreetne sisu, sest mihklipäevaks tapeti lammas ja valmistati õlut. Õlut on 19. sajandil ohvriannina maale, lihakeetmisvahtu laudaseintele visatud. Sellised ohvrid pidid tagama lambaõnne tulevaseks aastaks. Üheks oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana- ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks. Päevale andis ilmet mihklilaat - oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide
Tänapäeval, kui mihklipäeva kombestik on kadunud ja selle tähistamine jäänud minevikku, tunneme seda päeva vanapärase ütluse "igal oinal oma mihklipäev" kaudu, mida lausutakse sageli siis, kui kedagi on tabanud suurem äpardus, karistus või töö. Veel 20. sajandi alguses oli ütlusel üsna konkreetne sisu, sest mihklipäevaks tapeti lammas ja valmistati õlut. Õlut on 19. sajandil ohvriannina maale, lihakeetmisvahtu laudaseintele visatud. Sellised ohvrid pidid tagama lambaõnne tulevaseks aastaks. Üheks oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana- ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks. Päevale andis ilmet mihklilaat - oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju
- siis hakkavat lumi sadama ja karjane pääseb vabaks. Tänapäeval, kui mihklipäeva kombestik on kadunud ja selle tähistamine jäänud minevikku, tunneme seda päeva vanapärase ütluse "igal oinal oma mihklipäev" kaudu, mida lausutakse sageli siis, kui kedagi on tabanud suurem äpardus, karistus või töö. Veel 20. sajandi alguses oli ütlusel üsna konkreetne sisu, sest mihklipäevaks tapeti lammas ja valmistati õlut. Õlut on 19. sajandil ohvriannina maale, lihakeetmisvahtu laudaseintele visatud. Sellised ohvrid pidid tagama lambaõnne tulevaseks aastaks. Üheks oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana- ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks. Päevale andis ilmet mihklilaat - oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide
annaabi.ee 
