▪ ba- hing, ◦ surres osad eralduvad, kuid jäävad seotuks • Surmakäsitlus ◦ surm on üleminek ühest olemisviisist teise, ba ja ka eralduvad kehast ◦ õnnelik surmjärgne elu on võimalik ◦ eelduseks on nime ja keha säilimine ja surnutekohtu läbimine Elu pärast surma • sarnaneb maise eluga • jätkub taevas, allilmas või päikesejumala laevas • elavad saavad seda surnule ohvriandidega kindlustada • arvestati ka olematuks muutumise võimalusega (kui surnutekohtu otsus oli ebasoodne) • kuni 1. vaheperioodini oli surematus jumalate ja kuningate privileeg, seejärel usk surematusesse „demokratiseerus” Surma ja sealpoolusega seotud kirjandus • püramiidide tekstid • sargatekstid • surnuteraamat Egiptuse kunst Põhiprintsiibid • frontaalsus- kunstil oli oma funktsioon Seminar Polüteisimi vs monoteism • polüteismi on jumal keegi
Pikki sajandeid ühendati tõnisepäeva koduhaldjale ohverdamise ja sigadeõnne tagamisega. Seejuures on omavahel põimunud pühast Antoniusest lähtuv pärimus ja koduhaldjas Tõnni kultusega seonduvad kombed. 20. sajandi alguses olid Lääne-Eestis säilinud Tõnni kuju, temaga seonduvad ohvrikombed ja uskumused. Lääne- ja Lõuna-Eestis, eriti Setumaal tähistati tõnisepäeva seapea ja kruubisupi söömise ja austavate, vargsi viidud ohvriandidega 20. sajandi lõpuni. Selle juures lausuti karja- ja viljaõnne tagamiseks tõnnipalve. Tõnnile viidi ohvreid veel siis, kui uudseviljast, -piimast või -lihast midagi valmistati, olulisem ohvriaeg langes üldse sügisele, kuid vajadusel viidi andeid neljapäeviti ja muudel maagiliselt olulistel aegadel. Setudel oli tavaks näidata tõnisepäeval sigadele päikest. Lääne-Eestis seevastu näiteks aeti sigu välja vastlapäeval, nende edenemiseks veeretati ümmargusi puukettaid, viidi
o Zand seletus avesta tekstide kohta o Bundahisn loomisraamat o Ardaviraz Namag arda Virazi raamat kirjeldab elu pärast surma taevas ja põrgu · Vesi ja tuli olid olulised neid austati. · Ohvri toomine veele o Piim o Kahe erineva taime lehed · Tuli soojaandja, lihaküpsetaja tulejumal atar · Ohvri toomine tulele o Kuiv kütus o Viiruk o Loomarasv · Nende ohvriandidega tugevdati vett ja tuld · 3x päevas ohverdati ja palvetati. Veeohver Laona narkootiline jooks viib inimese erilisse seisundisse · Tänapäevane jätk sellel religioonil on Indidas · Nende jumalused o Tuule jumal Vata see tuul mis puhub o Tuule jumal Vayu eluhing ise · Uskusid 7 religiooni olemusse maailmas · Uskusid loodusseadusesse (asa) päike saab tiirelda · Asal oli eetiline dimensioon juhtis inimkäitumist o Ausus o Tõde
sugulaste seltsis. Vana-aasta õhtul tuli terve perekond kokku, et tänada õnnistuse ja kaitse eest esivanemaid ja jumalaid. Ühisel õhtusöögil pakuti surnud esivanemate hingedele süüa. Usuti, et jumalad tulevad uusaasta ööl maa peale. Kesköösel toimus Maa ja Taeva jumalatele ohverdamine. Õue seati üles ohverduslaud, mis oli vaatega lõuna poole. Sellele asetati altaripilt jumalate kujutistega, selle ette nõud ohvriandidega. Tavaliselt annetati liha, puuvilju, ube, riisi, veini ja teed. Lauale asetati kaks punast küünalt, lõhnakepikesed ja kaks vaasi lilledega. Rituaalis osalesid mehed. Perekonna pea seisis ohvrilaua ees, nägu oli tal põhja poole. Ta laskus põlvili ja kummardas sügavalt kolm korda, puudutades laubaga maad. Seejärel ta tänas jumalaid kaitse eest eelmisel aastal ja palus koduõnne uueks aastaks. Abistaja ulatas süüdatud lõhnakepikese, mis asetati teraviljaga täidetud anumasse
Pikki sajandeid ühendati tõnisepäeva koduhaldjale ohverdamise ja sigadeõnne tagamisega. Seejuures on omavahel põimunud pühast Antoniusest lähtuv pärimus ja koduhaldjas Tõnni kultusega seonduvad kombed. 20. sajandi alguses olid Lääne-Eestis säilinud Tõnni kuju, temaga seonduvad ohvrikombed ja uskumused. Lääne- ja Lõuna- Eestis, eriti Setumaal tähistati tõnisepäeva seapea ja kruubisupi söömise ja austavate, vargsi viidud ohvriandidega 20. sajandi lõpuni. Selle juures lausuti karja- ja viljaõnne tagamiseks tõnnipalve. Tõnnile viidi ohvreid veel siis, kui uudseviljast, -piimast või -lihast midagi valmistati, olulisem ohvriaeg langes üldse sügisele, kuid vajadusel viidi andeid neljapäeviti ja muudel maagiliselt olulistel aegadel. Setudel oli tavaks näidata tõnisepäeval sigadele päikest. Lääne- Eestis seevastu näiteks aeti sigu välja vastlapäeval, nende
Esteetika ei eksisteeri seal kunagi ilma pühaduse jõuta. Viimane, vastupidi, avaldub iseeneslikult ja võimsalt tingimusel, et oleksime avatud teise isiku ohverdusideaalidele. Neis aastate vältel pidevalt lihvitud, luitunud Aafrika kujudes on peidus valu, ohverdusi ja eneseohverdusi, usku, lootusi ja ootusi, lubadusi ja annetusi, imetlust ja austust. Nad on sageli üle valatud ja niisutatud ainetega, mida annetusena maajõududele nõudis nendega pidevas ühenduses olev ennustaja-külatark. Ohvriandidega heatahtlikuks muudetud maajõud olid omakorda vahendajaks külatarga ja jumaluste vahel. Aafriklase silmis on teos ilus siis, kui see vastab tellija nõudmistele, kes tahab vahendaja abil esivanematega kontakti astuda. Skulptor, kes on tihtipeale ka külasepp, võib sõltuvalt tavadest ja olukorrast olla oma lähedaste seas vihatud, kardetud või imetletud. Põhiliselt võimegi Aafrikas leida leida skulptuure, mis on valmistatud ühevärvilisest tumedast puidust. Sellest on tehtud
põranda. PÜHAD Kindlatel aegadel näiteks Opeti pühal või Teebas peetud niinimetatud oru pühal toodi jumala kujud pühamust välja. Preestrid kandsid need erilistel, sageli paadikujulistel puust alustel mõnda naaber templisse. Nüüd oli lihtrahval võimalik näha kumalaid ja rõõmupidu pidada. PREESTRID Templi eest hoolitsesid paljud erinevate auastmetega preestrid. Paljud neist ei astunud iial üle pühamu läve. Mõned valvasid templi töõkodade, teised templi ohvriandidega varustavate viljaaitade ja tapamajade järele. Et olla puhtad pesid preestrid endeid kaks korda päeval ja kaks korda öösel ja raseerisid kogu oma keha ja pead. PÕLLUMAJANDUS Enamik egiptlastest tegelesid põllumajandusega. Nad harisid Niiluse kaldal asuvat viljakat pinnast mida jõgi korrapäraselt üle ujutas. Kahel aastaajal kolmest oli põllumeestel palju tööd, nad kündsid, külvasid ja seejärel lõikasid saagi. Põllu tööd
säilinud tänapäevani üksikutes eraldatumates Iraani külades. Kuigi pidustused on kirjeldatud zoroatristide vaatenurgast, on tegemist siiski zoroatristlikkust traditsioonist puutamata religioosse nähtusega. Pidustustel on oluline roll loomohverdusel, mille käigus suudleb ohverdaja austusavaldusena ohvrilooma enne hukkamist. Seejärel lõigatakse läbi looma kõri, kogutakse kokku veri ja loom küpsetatakse ning koos muude ohvriandidega pühendatakse Mithrale, tänuks viljasaagi eest. Ohverdamise järel toimuvad pidusöögid ja rituaalsed tantsud.19 Mithra tähtsusest Iraanis annab märku veel Iraani tuletempli nimetus, mis tõlkes võiks tähendada ,,Mitra väravat". Hinnells usub, et selline nimetus sai tekkida ainult eeldusel, et 15 {{3 Hinnells,John R. 1975/a/y/flk 305;}} 16 Ibid. 17 {{3 Hinnells,John R. 1975/a/y/flk306;}} 18 Ibid. 19 {{3 Hinnells,John R. 1975/a/y/flk 307;}}
omakorda mõjutas läänemeresoomlasi. Maeti edasi vanadesse tarandkalmetesse (olid ka kääpad), uusi enam juurde ei ehitatud. Surnutele kaasa pandud esemete hulk enamikus kivikalmetes varasemaga võrreldes vähenes. Siiski on leitud ka üksikuid väga rikkalike panustega matmispaiku. Keskmisest rauaajast tuntakse nii ehete kui ka relvade ja tööriistade peitleide. Arvatakse, et need maeti maha sõjaohu korral või oli tegu ohvriandidega. Oht Skandinaaviast. 7 saj. Toimus Rootslaste kuningas Ingvari retk Eesti. Viikingiajal toimusid pidevad rüüsteretked rannikualale ja saartele, sest Eesti asus Bütsantsi ja idamaade kaubateede läheduses Vana-Vene ja Skandinaavia vahel. Eestlased muinasaja lõpul – rahvaarvu hinnanguline suurus, ühiskonnastruktuur (ülikud, nn vabad inimese, orjad), tegevusalad ja sõjaline tase. Muinasaja lõpusajanditel kasvas eestlaste rahvaarv jõudsasti ja asutus tihenes
tüdruk välja." Ta on otsustanud kuuletuda. Kaamel ilmel vaatab ta nuttes eemalduvale Briseisele järele. Mõne päeva pärast ilmub Chrysa sadamasse kreeklaste laev. Sellelt astub maha Ithaka kuningas Odysseus, kes annab Chryseise suure pidulikkusega tema isale üle. ,,Siin on sinu tütar, Chryses," lausub ta. ,,Nüüd palu, et Apollon halastaks kreeklaste peale." ,,Ma teen seda, Odysseus!" vastab preester. ,,Tule nüüd - lähme lepitame teda ohvriandidega." Achilleus on aga raevust meeletu. Kaaslased pole veel kunagi näinud , et ta nii endast väljas oleks. Ta nuttis kaua, kuid nüüd uitab ta mööda kohiseva mere kallast. Ta kõnnib seal üksi, raevust värisedes ja needes, siis pöördub aga lainete poole ja hüüab: ,,Ema! Ema, kes sa oled toonud mind siia ilmale, kuhu ma enam kauaks ei jää, kuula mind! Mind solvati, ema, mind alandati!" Achilleus nutab ja ägab ning tema jumalik ema Thetis tõuseb oma märjast kodust mere pinnale
Tähtsamatel neist osales terve kodanikkond koos naiste ja lastega ning ka arvukad võõramaalased. Sellised olid eelkõige südasuvised Panathenaia (kogu Ateena) pidustused, millega tähistati uue aasta algust. Pidu algas tõrvikuvõidujooksude ja koorilauludega eelneval ööl. Päeval leidis aset suurejooneline rongkäik linnaväravate juurest akrolopile. Parthenoni friisi järgi otsustades osalesid seal noored ratsanikud, väärikad raugad ja tütarlapsed ohvriandidega ning aeti arvukaid ohvriloomi. Kirjalikest allikatest teame veel, et rongkäigus veeti laevakujulist kaarikut jumalannale valmistatud rüü peplosega mis akropolil pidulkult preestritele üle anti. Järgnesid ohvritoomised ja üldrahvalik pidusööming. Pidustuste programmi kuulusid ka spordivõistlused ja rhapsoodide ning muusikute etteasted, tõenäoliselt järgmistel päevadel. Kogu see üritus pidi tagama jumalanna heasoovlikkuse oma linna vastu, edendama Ateena kuulsust ning heaolu
Tähtsamatel neist osales terve kodanikkond koos naiste ja lastega ning ka arvukad võõramaalased. Sellised olid eelkõige südasuvised Panathenaia (kogu Ateena) pidustused, millega tähistati uue aasta algust. Pidu algas tõrvikuvõidujooksude ja koorilauludega eelneval ööl. Päeval leidis aset suurejooneline rongkäik linnaväravate juurest akrolopile. Parthenoni friisi järgi otsustades osalesid seal noored ratsanikud, väärikad raugad ja tütarlapsed ohvriandidega ning aeti arvukaid ohvriloomi. Kirjalikest allikatest teame veel, et rongkäigus veeti laevakujulist kaarikut jumalannale valmistatud rüü peplosega mis akropolil pidulkult preestritele üle anti. Järgnesid ohvritoomised ja üldrahvalik pidusööming. Pidustuste programmi kuulusid ka spordivõistlused ja rhapsoodide ning muusikute etteasted, tõenäoliselt järgmistel päevadel. Kogu see üritus pidi tagama jumalanna heasoovlikkuse oma linna vastu, edendama Ateena kuulsust ning heaolu
peal ja peale kelle sa pole armastanud ühtegi teist, oo, minu vend..." Need kutsed kuulusid templites mängitavate müsteeriumide koosseisu ja neid laulis Isise osa etendav naispreester. Müüt surevast ja taaselustuvast jumalast Osirisest oli populaarne mitte ainult Egiptuses eneses, vaid ka Foiniikias Büblose linnas, kuhu, nagu jutustab legend, lained olid kandnud Osirise puusärgi. Juba Vana Riigi kuningad rikastasid ohvriandidega Büblose templit. Isegi Rooma valitsemisajal peeti Egiptuses ja Bübloses Osirise kannatustele pühendatud üldist püha. Egiptuses visati merre papüüruskera, mis kujutas Osirise pead, ja merevood kandsid selle Foiniikia rannale, kus ta pidulikult vastu võeti. Osirise kultus etendas Egiptuses erakordselt tähtsat osa selle tõttu, et ta sai siin surnutekultuse aluseks. ( Esimene vaheperiood, 23-21 ss., VIII-X dünastiad. Allikad: Vanemad sargateksid jt.)
annaabi.ee 
