Muistsed Eesti pühapaigad
Sellest hoolimata
on hiitesse maetud surnuid veel 17. – 18. sajandil. Hiite ja pühade puude kummardamine lakkas 19.
sajandi algul. Rahvapärimuses säilisid mälestused vanadest hiiekohtadest ja puudest 20. sajandi
alguseni, enamasti PõhjaEestis ja mujal, kus külaasustus oli üldine. Ärkamisajal sai kujutlus hiiest
kui jumalatele pühendatud kultuse ja ohverdamiskohast uuesti elavaks."
Looduslik pühapaik võib olla tavaliselt kas mägi, mets, puudesalu või põõsastik, üksik püha puu või
põõsas, allikas, oja, jõgi, järv, väike veesilm, kivi või ahervare. Püha paiga võib moodustada üks või
mõni äsja loetletud loodusobjektidest. Ahto Kaasik, Eesti maausuliste juhte, on kirjutanud looduslike
annaabi.ee 
