Kui hing alistub kurbusele või igatsusele, siis ei ole ta enam vooruslik. Tark ei karda ega ole kurb surma pärast. Kui see juhtub, siis ei ole ta vooruslik ja tark. Keha ja vaim peaks olema suunatud ühele eesmärgile ja suunale. Surma ootamine on mõttetu, kuna see tuleb niikuinii ja on paratamatu. Ka lähedased surevad ükskord niikuinii. o Hüvedeks peetakse kohusetundlikke lapsi, kodumaa julgeolekut ja häid vanemaid; nende ohtusattumist ei saa meelerahuga pealt vaadata. o Lähedaste surma taludes on targa hingeseisund sama, mis oma surma oodates. Vooruse üksmeel hävib, kui vaim, kes peab püsima kõrgel, alistub kurbusele ja igatsusele. Iga hirm, rahutus, loidus mistahes tegevuses tähendab autust. Auline on endas kindel, ta on kohkumatu ja võitlusvalmis. · LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te
mitte vooruslik ja tark. Keha ja vaimpeaks olema suunatud ühele eesmärgila ja suunale. Surma ootamine on mõttetu, kuna see tuleb niikuinii ja see on paratamatu. Sama võib arvata ju lähedaste kohta. Ükskord surevad nad nagunii. See on elu. Lihtsalt mõnel saabub see surm varem ja ootamatumalt kui teistel. o Hüvede hulka kuuluvad kohusetundlikud lapsed, kodumaa julgeolek ja head vanemad; nende ohtusattumist ei saa te meelerahuga pealt vaadata. Teile kujuneb ülimalt erutavaks kodumaa sissepiiramine, laste surm, vanemate orjus. o Laste või sõprade kaotus tarka ei masenda. Nende surma taludes on ta hingeseisund sama, mis oma surma oodates. Üks teeb talle hirmu niisama vähe, kui teine valu. Voorus põhineb kooskõlal: kõik tema teod on ta enesega vastavuses ja sobivuses
,,kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus" (lk 231)? Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et ,,laste või sõprade kaotus tarka ei masenda" (lk 233). Kuidas ta seda põhjendab (Seneca jätkab seda teemat XCIX kirjas)? Kas need põhjendused on õiged? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul? Kaotatud hüved toovad endaga kaasa mõne muu ebamugavuse (nt tervise halvenemine). Kodumaa, laste ja vanemate ohtusattumist ei saa pealt vaadata, seetõttu häirib ja masendab see rumalat inimest. Kirjas LXXIV väidab, et targa inimese teod on enesega kooskõlas ja sobivuses. Ta on harjunud ning rahulik mõeldes enda surmale, sest see tuleb ju paratamatult, seetõttu ei suhtu ta traagiliselt ka teiste surma. Lähedaste surma taludes on tema hingeseisund sama, mis enda surma oodates, sest ta valitseb ennast ning näeb maailma üldisemalt.
või vari tõukab mõne vabatahtliku surma. Kui palju tugevam ja püsikindlam on sellest kõigest mõistus! Ning seda otsustavamalt väljub ta hirmudest ja ohtudest. (22) "Te ei saavuta sellega midagi," öeldakse, "et eitate igasugust hüvet peale aulise. See kindlustus ei tee teid saatuse vastu kindlaks ja puutumatuks. Te ju ütlete, et hüvede hulka kuuluvad kohusetundlikud lapsed, kodumaa julgeolek ja head vanemad; nende ohtusattumist ei saa te meelerahuga pealt vaadata. Teile kujuneb ülimalt erutavaks kodumaa sissepiiramine, laste surm, vanemate orjus." (23) Esitan kõigepealt, mida selle vastu meie kaitseks tavatsetakse vastata; seejärel lisan, mida mu meelest võiks vastata peale selle. See on teistsugune olukord, kui kaotatud hüved toovad endi asemele mõne ebameeldivuse; nagu näiteks kahjusaanud tervis põhjustab kannatusi, silmade nägemisvõime kadudes
annaabi.ee 
