Maailmakirjandus
postmodernismist. Samas kerkis esile realistliku dominandiga proosa, millel oli ka modernistlikke jooni (Kross, Traat) ja mis
oli vaba stalinistlikest kaanonitest. Jätkus sotsiaalpoliitiline (Kuusberg) ja olmerealistlik proosa. Noorte autorite tulek
proosasse peaaegu lakkas.
Olulisel kohal oli ajalooline proosa, senise lähimineviku asemel kirjutati varasematest ajajärkudest. Põhjuseks olid
rahvusliku eksistentsi ohtusattumine, millest sotsiaalse surutise ajal järjest rohkem teadlikuks saadi; globaalprobleemid;
pettumine progressiidees. Ajalooline proosa tõstis esile rahvusliku identiteedi ja mälu küsimused: mida tähendab olla
eestlane, mis on eestluse sisu, kuidas kujunesid eestlased rahvuseks ja kuidas on püsitud rasketel aegadel. Võõrvõimu all
vajati identiteedi hoidmist eriti. Samas võimaldas ajalooteema kirjutada stagnaaja probleemidest, mille otsekirjutamist
takistas tsensuur
annaabi.ee 
