Gregori ema (kasuema) juurde, kus ta saab teada, et Gregor ei käigi kuskil koolis, ta kasuvanemad on tema heaks proovinud teha kõik ning et Gregoril on olnud külas ka Reena (ja Reena ju rääkiski Annile, et poissi ei tohi usaldada). Ann käib politseis tunnistusi andmas ja peale seda kodus olles saab ta kokku Gregoriga, kelle ta korraks tuppa kutsub, Gregor proovib Anni mõjutada, et „Kunagi pole minust keegi hoolinud, mida ma küll lootsin, ’’ kuid Ann ei usu seda enam. Ta läheb nuuksudes nurka kuni tuleb sisse uksest Anni kasuisa, kes poisi minema ajab. Peale seda palub Ann oma kasuisal talle jutustada, kuidas tema elu oli lastekodus (sest ta kasuisa oli ka lastekodu laps ja ta polnud kunagi tahtnud sellest rääkida).
O.T.M.A see on lühend Nikolai II tütarde eesnimede esitähtedest. Olga (Karin Tammaru), Tatjana (Piret Laurimaa), Maria (Maria Barabansitsikova) ja Anastassia (Karin Rask). Valvuri osas oli Mikk Rang ja Markovi osas Peeter Tammearu. Kõik näitlejad tegid suurepärast tööd, kuid eriti kiidaksin Peeter Tammearu. Seda sellepärast, et Peeter Tammearu suutis kogu ajaloolise fakti vägagi arusaadavaks teha. See poolhull Markov, kes alustas irvitades ja naerdes, nuttes ja nuuksudes ühtaegu, võtab ennast lõpuks kokku ja jutustab tüdrukute elu viimastest minutitest rahulikult, kaalutlevalt, aga eelkõige sügava austuse ja lugupidamisega. Siiralt ja lihtsalt. (Ene Kallas, Meie Maa, 19. juuni 2012). Samuti andsid ajaloolised vahelõigud väga palju etendusele juurde, kuna nii mõistsid vaatajad loo ajaloolist tausta paremini. Nikolai II tütred elasid osaliselt otsekui teises maailmas, selles, mille lõi kirjanik Tsehhov oma "Kirsiaiaga".(Enda Naaber, Saarte Hääl, 20
Tom Sawyer 1.peatükk Tom mängib, kakleb ja põgeneb Tom oli sõõnud vanamutikese moosi ja vanamutike tahtis teda karistada selle eest aga pois põgenes ära, vanamutike ja tädi Polli küsisid igasuguseid küsimusi Tomi käest. Vaidles ühe uhke poisiga, ja siis nad kaklesid, kumbki ei saanud kummagist jagu, aga teine poiss sai tappa ja läks nuuksudes minema ja virutas Tomile kiviga. 2.peatükk Kuulus planguvõõpaja Tom värvis planke ja tahtis Jimi asemel vett tuua kaevust. Tomi juurest möödus aurik. Ben tahtis ka aiaplanke värvida aga Tom ei lasknud niilihtsalt tal neid värvida. 3.peatükk Lahingumöll ja armukirg Tom oli aiaplangud niiilusti värvinud. Tom ja teine kutt mängisid sõda, Tom
õnnistanud teda ilmutusega. Ta nägi unes, kuidas keegi teda puudutas ning üks hääl karjus ,,Sinu laps karjub, Juudit," et ta proovis last üles leida, ent edutult, kui seekord tundis ta tuleleegi sarnast puudutust. Hääl küsis, et miks Juudit ei taha oma last aidata. Hääl rääkis, et ta end ära ehiks ning Olovernese palge ette armu paluma läheks, sest vaid sealt võb veel Iisreali rahvas abi leida. Rabi nõustub, et unes räägitaksegi jumalaga. (Sisse astub naine.) Naine teatab nuuksudes, et ,,nad" on tapnud ta mehe. Et alles ta oli koos mehega mesinädalaid pidanud, et olid viimast suutäit leiba nautimas, kui nende majja sisse tungiti ning ta mees surnuks löödi. Osias lubab asja kiirelt korda ajada ning osalistele kiire lõpu teha. (Kabris ja naine ära.) Räägitakse Iisreali päästmisest, et kasvõi laps peaks riiki päästma, et mis see ss naisel ära teha on. (Sisse tormab käskjalg.)
astunud ta nõusse. Ann oli vanaema sugulane. Ühel päeval vanaeit saigi lõpuks Annega jutule aga siis Ann vastas talle, et Peet ei taha teda. Vanaeit seepeale solvus mõneajapärast tuli Peet oma kosijaga koju, et Paljusaate tädi kasutütre Eeduga abiellu astuda. Ta teavitas ka vanaeite aga ta selle peale hüüdis, et ta tema armu ja abi iialgi ei taha ja ei võta heaga sarnast kerjakotti minimaks ja ust põrinal oma taga kinni pannes jooksis vanaeit nuuksudes välja. Eedu hakkas see peale kibedalt nutma ja läks koju. Ann käis vanaeite lohutamas aga see ei aidanud. Vanaeit mõtles endamisi mida ta teinud on et temaga nii juhtus. Kätte jõudis pühapäev peale jõule väljas oli raksuv külm, aga selge ja ilus ilm. Ennosaarel ja Paljusaarel olid pulmad. Vanaemagi oli selle abieluga leppinud. Kui kõik valmis oli astusid nad linna poole teele. Mõisa alla jõudes lasi Peet hobusel tasemini käia, sest ta nägi seal kalda
Teel koju sattus ta kokku suure pulliga ning vältis mitmeid inimesi, kaasaarvatud enda isa. Ta tahtis järve kaudu koju minna, kuid talle tulid tema pruudi Sohvi koerad Maks ja Moorits vastu. Illimar võttis saapad jalast ja ronis toominga otsa. Koerad ei lahkunudki niipea nagu Illimar lootis. Siis hakkas vihma sadama ning tuul tõusis. Ühel hetkel umbes lõuna ajal kuulis ema koerte klähvimist ja tuli ajas koerad ära ning aitas Illimari puu otsast alla. Ema seelikust kinni hoides ning nuuksudes läks Illimar koju. Sellele järgnevalt oli Illimar otsekui haige. Ta tõusis kord vara, kord hilja, kord kiiresti, kord aeglaselt. Ta tahtis olla üksi ja mõelda. Mõne aja pärast läks see üle ja ta hakkas ka uuesti õues käima. Siis saabus üks äikese-eelne kuum õhtupoolik. Sellel õhtupoolikul pääses lahti marupull. Seesama, kellega Illimar oli enne kokku puutunud. Kõik mõisarahvas oli paanikas ning inimesed ronisid igale poole varju pulli eest
paarikümne kilomeetri kaugusel asuvale kaldale. Kaldal oli Kaarel neile Jüri saatmise peale süüdanud suure märgutule, et jahimehed tormis ära ei eksiks. Õnnelikult jõuti kaldale. Väsinute uni oli hommikul pikk. Peale hilist hommikusööki tuli Tuisule Veere Alleksi ema, tundis muret, kas ta poeg, kes oli läinud teistega jääle, veel tagasi tuleb. Jüri lohutas, et küll tulevad, kuid Alleksi ema ütles, et Hüdjape koer oli üksi jäält tagasi tulnud, samal ajal ikka rohkem nuuksudes. Siis läks Jüri koos Kaarliga alla randa vaatama, ega kedagi näha pole ja saatis Lui Sääre majakasse, et sealt ka otsitaks kadunuid. Kui toas hakkasid rääkima, et Veere Hilde võib nüüd leseks jääda hakkas Kustas tahes- tahtmata mõtlema, et see oleks ta võimalus Hildega koos olla. Kustas läks ka randa, kuid oma õue kaudu, et vältida Hildega kohtumist. Rannas peeti juba igasuguseid plaane ja haliseti kadunuid taga, kui
Ta nuusutas Isanda argikuube ja ta öömütsi ning liputas neile hända. Nad meenutasid talle nõnda Isandat, et ta silmi sulgedes teda lõhna järgi nägi. Kuid see oli ometi paljas kujutlus ja pettus. Ja Popi tuli jälle kurvalt eestuppa. Päike paistis läbi pudelipõhja-taoliste ruutude. Huhuu puuri ümber värises kuldne tolm. Oli vaikne. Varblased ei siristanud enam. Ja -- korraga tundus Popil õudne. Ta hakkas kärsitult tuba mööda edasi-tagasi jooksma, ühtesoodu nuuksudes, nagu üksijäetud laps. Miks ei tule Isand? küsis ta. Miks ei tule Isand? Kuhu on ta jäänud? Ta pole iial nii kaua ära olnud. Kus ta on? Kus ta on? Siis istus ta madratsile, tõmbas hänna enese ümber, kuulatas, nuuksus vahetevahel tasakesi ja väristas nahka piha ümber, nagu oleks tal külm olnud. 2 Isand aga ei tulnud. Aeg kulus, juba oli keskpäev möödas, kuid ta ei tulnud. Päike pöördus teisele poole, ainult lüngi riivasid ta
Ta nuusutas Isanda argikuube ja ta öömütsi ning liputas neile hända. Nad meenutasid talle nõnda Isandat, et ta silmi sulgedes teda lõhna järgi nägi. Kuid see oli ometi paljas kujutlus ja pettus. Ja Popi tuli jälle kurvalt eestuppa. Päike paistis läbi pudelipõhja-taoliste ruutude. Huhuu puuri ümber värises kuldne tolm. Oli vaikne. Varblased ei siristanud enam. Ja — korraga tundus Popil õudne. Ta hakkas kärsitult tuba mööda edasi-tagasi jooksma, ühtesoodu nuuksudes, nagu üksijäetud laps. Miks ei tule Isand? küsis ta. Miks ei tule Isand? Kuhu on ta jäänud? Ta pole iial nii kaua ära olnud. Kus ta on? Kus ta on? Siis istus ta madratsile, tõmbas hänna enese ümber, kuulatas, nuuksus vahetevahel tasakesi ja väristas nahka piha ümber, nagu oleks tal külm olnud. 2 Isand aga ei tulnud. Aeg kulus, juba oli keskpäev möödas, kuid ta ei tulnud. Päike pöördus teisele
Siin oli kõike hunnikusse kuhjatud, nii et sammu ei. saanud astuda: mosaiik- Varblased ei siristanud enam. Ja - korraga tundus Popil õudne. ustega kappe, nahktoole ja vanu kellasid, mis näitasid tunde, päevi ja kuid, maa- Ta hakkas kärsitult tuba mööda edasi-tagasi jooksma, ühtesoodu nuuksudes, ja taevakaartidega. nagu üksijäetud laps. Siin oli spinette, kitarre ja noodipulte, raudkaantega muistseid raamatuid, Miks ei tule Isand? küsis ta. Miks ei tule Isand? Kuhu on ta jäänud? Ta pole kiivreid ja mõõku, klaasist ja metallist peegleid, vaipu, patju ja kuld- ning iial nii kaua ära olnud. Kus ta on? Kus ta on? purpurkuubi
Siin oli kõike hunnikusse kuhjatud, nii et sammu ei. saanud astuda: mosaiik- Varblased ei siristanud enam. Ja - korraga tundus Popil õudne. ustega kappe, nahktoole ja vanu kellasid, mis näitasid tunde, päevi ja kuid, maa- Ta hakkas kärsitult tuba mööda edasi-tagasi jooksma, ühtesoodu nuuksudes, ja taevakaartidega. nagu üksijäetud laps. Siin oli spinette, kitarre ja noodipulte, raudkaantega muistseid raamatuid, Miks ei tule Isand? küsis ta. Miks ei tule Isand? Kuhu on ta jäänud? Ta pole kiivreid ja mõõku, klaasist ja metallist peegleid, vaipu, patju ja kuld- ning iial nii kaua ära olnud. Kus ta on? Kus ta on? purpurkuubi
protesteerib kõige valjemini Thersites, kõige inetum ja tigedam mees kreeklaste leeris. ,,Mida te ometi teete?" karjub ta edasi-tagasi mööda kallast joostes. ,,Mida te passite? Mis peaks teil olema Agamemnonist või Menelaosest? Mis läheb teile korda Helena au? Koju, lähme tagasi koju las kuningad, kes ei ole ju tühjagi väärt, jäävad üksinda siia!" Tema vastu pöördub nördinult Odysseus, teda valitsuskepiga lüües ja maha paisates; Thersites püüab nuuksudes ennast löökide eest kaitsta, sõdurid tema ümber aga naeravad ja irvitavad, ise rääkides: ,,Odysseus on elus palju head korda saatnud, aga see, et ta Thersitesel suu kinni pani, oli veel kõige suurem vägitegu!" Siis tõuseb Odysseus poodiumile ja pöördub sealt sõdalaste poole, kes nüüd kõik tema ümber on kogunenud: ,,Kreeklased, on tõsi, et me oleme siin juba üheksandat aastat seda enam on meil põhjust vastu pidada ja edasi võidelda
MIHHAIL: Varsti on sellega ühelpool, kui me kõik natuke tööd teeme. Strogonov muudkui kirjutab, et oma neljasadat rubla tagasi nõuda. (Ta rebib ülejäänud raamatu kaheks tükiks ja annab ühe tüki Varenkale.) 28 Napoleon... Nikolailt tuli ka üks kiri ta arvab samuti nagu mina. (Noor naine liipab nuuksudes majja tagasi.) VARENKA: Kas Nikolai tahab, et ma oma abikaasa maha jätaksin? MIHHAIL: Tule järgmine kord minuga Moskvasse kaasa, Ljubov. Sa meeldid talle tõesti. LJUBOV: Kas ta ütles seda? (Aleksander tuleb läbi veranda aeda koos Belinski ja Aleksandraga.) TATJANA: Vissarion! Kas te saite mõne kala? MIHHAIL: Loomulikult sai. Ja mis sa arvad, mis ta seekord
Tom, istudes kaksi-ratsa võõra poisi otsas ja tagudes teda rusikatega. «Ütle «küllalt»!» karjus ta. Poiss püüdis ainult lahti rabelda. Ta nuttis, peamiselt vihast. «Ütle «küllalt»!» Ja materdamine käis edasi. Lõpuks kuuldus võõralt poisilt allasurutult «küllalt», ja Tom laskis tal tõusta, öeldes: «See on sulle õpetuseks. Teinekord vaata ette, keda sa narrima tikud.» Võõras poiss läks ära, puhastades riideid tolmust, nuuksudes ja nuusates. Aeg-ajalt vaatas ta tagasi, raputas pead ja ähvardas, mida ta kõik teeb Tomile «järgmine kord, kui ta tema kätte saab». Tom ainult irvitas seepeale ja pöördus ülevas meeleolus minema. Niipea kui ta oli keeranud selja, kahmas võõras poiss maast kivi, virutas talle sellega abaluude vahele ja pistis siis ise antiloobi kürusega plagama. Tom ajas reeturit taga kuni selle koduni ja sai niiviisi teada, kus ta elas. Ta seisis seepeale veidi aega värava juures,
» ütles Pori hos. «Minge siis oma kauni hertsoginna juurde! Mina ei hoia teid enam kinni.» «Ah,» mõtles Porthos, «ta ei olegi nii löödud, kui ma arvasin.» «Kuulge, härra Porthos, küsin teilt veel üks kord, viimne kord: kas te armastate mind veel?» «Ah, proua,» ütles Porthos nii melanhoolselt, kui suutis, «kui me nüüd läheme lahingusse, lahingusse mille kohta eelaimus mulle ütleb, et mind tapetakse...» «Oh, ärge rääkige niiviisi!» hüüdis advokaadiemand nuuksudes. «Mingi sisemine hääl ütleb mulle,» jätkas Porthos üha enam melanhoolselt. «Ütelge parem, et teil on uus armastus.» «Ütlen teile avameelselt: ei ole. Ükski uus objekt ei huvita mind ja ma tunnen isegi, et südame põhjas kõneleb midagi teie poolt. Kahe nädala pärast, nagu te teate või nagu te ei tea, algab see saatuslik sõjakäik. Mul on hirmus palju tegemist varustuse muretsemisega. Siis sõidan ma veel perekonna juurde kaugele Bretagne'i, et saada vajalik summa ärasõiduks
Ta on raskesti haige ja ütleb, et muidu terveks ei saa, kui mitte pruut «ei» ei ütle -- oh ma toru, mis ma räägin! -- kui mitte armuline preili temale oma kõrgestisündinud kätt musutada ei anna.» «Mis rumalat juttu sa räägid?» taples Agnes kurjasti ja rõõmustas salamahti, et äge puna, mis tal äkisti palge tõusis, tehtud kurjuse läbi küllalt seletatud oli. «Jäta mind rahule ja tee oma kerjajaga mis tahad!» «Pai preili!» «Mine, mine!» Tüdruk läks nuuksudes uksest välja. Ühe silmapilguga oli Agnes tema kännul. «Miks sa nutad?» «Oh, kulla preili, mul on nii hale meel selle vaese inimese pärast.» «Nutad sa siis üsna puhta haleduse pärast?» kahtles preili. «Jah, ja temal on enesel niisugused suured,, sügavad, süsimustad silmad, et -- et --» «Ohoo!» naeris Agnes, «on tal nii ilusad silmad, siis lähme vaatama!» Agnes võttis laualt paberilehe, mässis kuldraha selle sisse ja läks ümmardaja seltsis alla,
annaabi.ee 
