"nuuksatusi" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Me oleme Reimsist! Oo, teie olete kõik head inimesed, aulikud härrad, ma armastan teid kõiki... Ärge võtke mult mu väikest kallist tütrekest, see oleks võimatu! Kas pole tõsi, see oleks ju võimatu? Ah, mu lapsuke, mu lapsuke!» 2 8 4 Oleks asjata siin kirjeldama hakata ta liigutusi, ta häält, ta pisaraid, mida ta kõneldes alla neelas, ta käsi, mida ta paludes kokku pani ja ringutas, südantlõhestavaid naeratusi, niiskeid pilkusid, ohkeid, oiga-misi, ta abituid ja liigutavaid nuuksatusi, mis segunesid ta katkendlike, meeletute, lõdvalt seotud sõnadega. Kui ta viimaks vait jäi, kortsutas Tristan 1'Hermite kulmu, kuid seda ainult pisara varjamiseks, mis ta tiigrisilmadesse tuli. Ta sai oma nõrkusest kohe jagu ja ütles lühidalt: «See on kuninga tahtmine.» Siis kummardus ta Henriet Cousini kõrva juurde ja ütles talle tasakesi: «Tehke asjale ruttu lõpp!» Vahest tundis julm Tristan, et temagi süda palju vastu ei peaks. Timukas astus seersantidega kongi