August Gailit ja Anton Hansen Tammsaare - õpimapp
ja tõendeid veel igalt poolt mujalt juurdegi, kuid see on ikkagi vaid opereerimismaterjal. Elu
tõsiasjadel pole mitte valitsevat ning juhtivat tähtsust, vaid rohkem tähtsust on loogikal ja
tunnustatakse mõistuse enda tegevust kui kõige kindlamat teed tõdede selgitamisel ning
leidmisel. Kõik oleks hästi, kui . . T. fikseeriks ja peaks kindlana silmas teatud algtõdesid,
millele ta ehitaks kui nurgakividele. Aga ei, . . T. on skeptik, ta elumõistmine on liiga
puretud relativismist; ta tarvitab küll intensiivselt antiteetilist arendust, kuid ei jõua
lahenduseni. Nii tekibki olukord, et autor tungleb tõde otsima, tal oleksid ka nagu olemas
mingid algtõed, kuid ta hoidub sellest, taandub relativismi - ses õilsas tungis, et leida veel
kindlamat algtõde, seda tõdede tõde ennast. Kuid seda ei leita, ja nii looribki autori vaimset