Nii tekkisid välismaailmast eraldatud "suletud kohad" (ladina keeles claustrum), mida hakati nimetama kloostriteks. Kloostrid Esimesed kloostrid tekkisid IV sajandil Egiptuses ja sealt levis kloostrite asutamine nii Bütsantsi kui Lääne-Euroopasse. Kloostritesse astumine Kes soovis astuda kloostrisse, pidi läbi tegema umbes pool aastat kestva katseaja, mille vältel võis uustulnuk ehk nooviits loobuda oma kavatsustest ja tagasi pöörduda ilmalikku ellu. Noviitsiaja läbiteinu pügati kas mungaks või naiste puhul nunnaks.Nüüdsest peale ei olnud tal enam tagasiteed kloostrist, kuhu ta jäi oma elupäevade lõpuni. Mungad ja nunnad Munkadelt ja nunnadelt nõuti täielikku kuulekust kloostrit juhtivale abtile või abtissile. Mungal ei tohtinud olla kukrut ega raha, oma raamatut või isegi mõnda muud eset. Kõik mida ta kasutas oli kloostri oma. Kloostri juhtkond Kloostri juhtkond nõudis, et mungad ja nunnad suretaksid oma tõrgest liha
canes). Dominiiklasteks hakkasid sageli jõukate ja haritud perekondade liikmed, kuid kerjuslikku kasinust nõudev põhikord kohustas neid elama vaesuses ja kuulekuses. Vaimne eesmärk lähtub paavst Honorius III sõnust: "Kuulutada kogu maailmale meie Issanda Jeesuse Kristuse nime." Klooster valmistab dominikaanivenda ette jutlustajamissiooniks. Vastavalt ordu eesmärgile on enamik dominiiklasi preestrid, keda toetavad ilmikvennad (fratres cooperatores). Ordurüü, mis antakse enamasti noviitsiaja algul, koosneb nahkrihmaga vöötatud valgest tuunikast, sama värvi skapulaarist ja kapuutsist. Peal kantakse musta lahtist kapuutsiga mantlit (cappa) seetõttu on dominiiklasi kutsutud ka mustadeks munkadeks.1232 sai ordu inkvisitsiooni juhtimise õiguse ning saavutas ühtlasi juhtkoha ketserluse- ja nõidadevastases võitluses. Vennad tegelesid laialdaselt misjonitööga ja edendasid haridust oma ülikoolides Bolognas, Kölnis, Oxfordis jm
annaabi.ee 
