on neist ka, küll veidi teises võtmes ja sisuga, luuletusi moodustanud, kuid mis on siiski äratuntavad oma tunnusjoonte poolest. 3. Luuletuse idee on anda edasi Punamütsikese lugu uuendustega, seekord ta küll ei läinud maale vanaemale külla, kuid siiski on luuletuse algallikale/-mõttele hästi viidatud. 4. Õpilased võiksid luuletuse põhjal vastata küsimusele: “Kas ja miks te loeksite pigem luuletusi muinasjuttudest või klassikaliselt novellivormis?” Tervislik toitumine Siis kui emal käivad nood tervisliku toidu hood ja menüü on maltsa täis, lapse käsi kehvalt käib. Supp on nõgestest ja mage, magusast on maja lage, porgand, kapsas, peet ja salat toorelt, külmalt, õhtuks päevaks, kala ka veel - oh sa pagan, küll need lapsed päevi näevad! Spinat spargel ja need teised maltsad, millel pole nime, limpsi asemel tee leige, kommi suhtes õnn on pime… Väkk ja väkk! No kuidas laps saaks tervisliku toidu vastu?
Nii ilmneb ka lüürikas teatav tõelikkusele lähenemise tendents, tõmmates kindla piiri vana ja uue romantismi vahele. Ometi kuuluvad kõik need luuletajad oma elutundelt ja maitselt veel romantismi hilisemasse ajajärku (poeetilisse realismi) või vähemasti seisavad selle piirimail. Teadlikku vanarealismi omab taani kirjandus ühes naiskirjanikus, proua Thomasine Christine Gyllembourg-Ehrensvärd'is (Heibergi ema, 1773-1856), kes 18. saj. aatlevas vaimus käsitles novellivormis kodanlikku kaasaega: eriti tuntud on tema teos ,,Argipäevalugu" 1828. Kuid siinkohal pole tegu realismiga sõna tõsises mõttes. Romantiline vool, enne oma otsustavat iganemist, annab veel kaks, ajajärku väärikalt ja lahendavalt lõpetavat suurt kirjanikku. Üks neist oli kuulsate muinasjuttude autor H. Chr. Andersen, teine Fs. Paludan-Müller. Nad ei passinud õieti ei romantikasse ega ka järgnevasse realismi. Siiski on Paludan-Müller vähemasti ütelnud teosega ,,Aadam Homo" otsustava
annaabi.ee 
