Friedebert Tuglas
"Ühe Norra reisi korronika" (1939) pälvib eraldi tähelepanu vanamolekiseks
stiliseeritud keelepruugiga. Ka on see "Väikese Illimari" kõrval neid harvu Tuglase
teoseid, kus antud sõnaõigust huumorile. Pariisi memuaarid kirjeldavad
sajandialguse eesti noore kunstirahva sealset eluolu ja Pariisi ennasr kui maailma
kunstimetropoli oma hiilgeajastul Kõik piirizanrilised teosed on Tuglas kirjutanud
niisama valitud stiilis nagu novellidki. Tema ja Johannes Semper rajasid eesti
kunstipärase reisikirjelduse.
Dekoratiivsetest loodusmotiividest kubiseb kogu Tuglase ilukirjanduslik proosa ja
neid jätkub külluses ka reisikirjeldustesse. Tuglase stiliseeritud ideaalmaastikud ei
tarvitse köita seda lugejat, kelle suhe loodusega on vahetu. Siiski tuleb au anda tema
oskusele tuua sõnadega maalimise teel esile teatud paiga eripära.
Tuglas on ka leidlik kujutlusmaastike looja. Näiteks superfantastiline mets hiiglaste