mis koosnes 2-3 pataljonist. Ratsavägi jagunes raskeratsaväeks (kürassiirid), keskmiseks ratsaväeks (tragunid) ja kergeratsaväeks (husaarid). Peale Kolmekümneaastase sõja lõppu hakkas ratsaväe osatähtsus vähenema. Ülalpidamine oli kallis. Suurtükivägi oli alalise armee algusaegadel eraettevõtjate pärusmaa, kuid hiljem läks seegi riigi kätte. Loodi ka sõjaväe tsentraalne ehk riigi käes olev juhtimisaparaat ning ühtlustati kogu sõjaväeelu: kehtestati väeüksuste normkoosseisud, vormiriietus, määrustikud ja autasud. Sõjaväe toitlustamises võeti kasutusele magasinisüsteem, mille olemus oli järgmine: juba rahuajal asutati piiril, kindlustatud punktides, suured toidulaod ehk magasinid, kust sõjavägi sai toiduaineid ka sõja puhkedes (Esmalt võeti see süsteem kasutusele Prantsusmaal).
Jalavägi oli relvastatud piikide ja musketitega.Ratsavägi jagunes raskeratsaväeks,keskmiseks ratsaväeks ja kergratsaväeks.Pärast Kolmekümneaastase sõja lõppu (1648a) hakkas ratsaväe osatähtsus sõjapidamises vähenema,sest selle ülalpidamine oli kallis ja pealegi tähendas tollane sõjapidamine eelkõige kindluste piiramist.Loodi sõjaväe riiklik juhtimisaparaat ning ühtlustati kogu sõjaväeelu:autasud,vormiriietus,relvastus,määrustikud,kehtestati väeüksuste normkoosseisud. Suured toidulaod olid magasinid,kust sõjavägi sai toiduaineid ka sõja ajal. Muutused sõjakunstis Sõjakunst sisaldab endas kahte komponenti: taktikat ehk õpetust, kuidas võita lahingut,ning strateegiat ehk õpetust,kuidas võita sõda.Uusajal muutus valitsevaks joontaktika ja kurnamisstrateegia. Joontaktika oli lahingukord,kus jalavägi jagati kolmeks: eelväeks,peajõuks ning järelväeks; ning need asetati viirgudena tegutsema ühele joonele. Jalaväe
põhjustel sõjavägi andis võimaluse äraelamiseks. Ka alaline armee jagunes endiselt kolmeks väeliigiks: jala-, ratsa- ning suurtükiväeks. Täägi kasutusele võtuga kadusid piigid kasutuselt ja jalaväe relvastus ühtlustus. Ratsavägi jagunes kolmeks: raskeratsaväeks, keskmiseks ratsaväeks ja kergeratsaväeks. Suurtükivägi oli ka alalise armee algusaastatel eraettevõtjate pärusmaa, kuid hiljem läks seegi riigi kätte. Kehtestati väeüksuste normkoosseisud, vormiriietus, määrustikud ja autasud. Strateegiad Kapitalistlike suhete juurdumine tõi kaasa ka tõsiseid muudatusi sõjakunstis vägede oskuslikus juhtimises, mille eesmärgiks on võit. Tulirelvade kasutuselevõtuga kujunes välja joontaktika. Tüüpiliseks muutus lahingukord, mille puhul jalavägi jagati kolmeks ning asetati viirgudena. Lahingus oli otsustavaks peamiselt jalaväerünnak, mille löögijõu moodustasid tulirelvadega jalaväelased, kes pidasid võitlust kogupaukudega
eraettevõtjatest ja hakati ise sõjaväge korraldama,vabatahtlike ning ka sundvärbamine,sõdur kaotas sideme tsiviileluga.Ülesehitus-Jalavägi varustatud piikide ja musketitega,hiljem võeti kasutusele tääg.Ratsavägi jagunes kolmeks,pärast 30a sõja lõppu hakkas nende tähtsus vähenemal.Loodi ka sõjaväe tsentraalne olev juhtimisaparaat ning ühtlustati sõjaväeelu:kehtestati normkoosseisud,vormiriietus,määrustikud,autasud,unifitseeriti ja standardiseeriti relvastus,juurutati magasinisüsteem.Strateegia ja Taktika:Taktika-õpetus sellest,kuidas võita lahing ning strateegia õpetus sellest,kuidas võita sõda.Valitsevaks muutus joontaktika ja kurnamisstrateegia.Lahingus otsustavaks jalaväerünnak.Jagunes tsentrumiks ja tiivadeks.Ülim saavutus oli vaenlase territooriumi haaramine lahinguteta
Värbamist teostas nüüd riik. Paljudele pakkus armee elatise teenimist ajal kui tsiviilelu seda ei teinud. Mehed võeti armeesse lepingu alusel, pikaks ajaks. Sõdur muutus proffessionaalseks sõjameheks. Alalise armee üleseshitus Alaline armee jagunes: jala-, ratsa- ning suurtükiväeks. Ratsavägi jagunes raskeratsaväeks, keskmiseks ratsaväeks ja kergeratsaväeks. Loodi ka sõjaväe riigi käes olev juhtimisaparaat, kehtestati väeüksuste normkoosseisud, vormiriietus, määrustikud, autasud. Magasinsüsteem: juba rahuajal asutati piiril, kindlustatud punktidesse, suured toidulaod ehk magasinid, kust sõjavägi sai toiduaineid ja sõjaajal. Strateegia ja taktika Võit oli eesmärgiks, see oli tagatud kui esmalt võidetakse lahingud ja seejärel kogu sõda. Sõjakunsti moodustavad taktika ja strateegia. Kujunes välja joontaktika. Lahingukord jagunes: tsentrumiks ja tiibadeks, tsentrumi moodustas jala- ja suurtükivägi, tiivad aga ratsavägi.
Jalaväe organisatsiooniliseks üksuseks oli rügement, mis koosnes 2-3 pataljonist. Ratsavägi jagunes raskeratsaväeks, keskmiseks ratsaväeks ja kergeratsaväeks. Veidi hiljem kadus ratsaväe osatähtsus sõjaväes kuna neid oli kallis ülal pidada. Suurtükivägi oli ka alguses eraettevõtjate käes, kuid hiljem läks seegi riigi kätte. Samuti püüti ühtlustada kogu sõjaväeelu. Kehtestati väeüksuste normkoosseisud, vormiriietus, määrustikud ja autasud. Unifitseeriti ja standardiseeriti relvastus. Ühtlasi reorganiseeriti keskvalitsuse eestvedamisel ka sõjaväe varustamine ja toitlustamine. Selleks kasutati magasinisüsteemi, see tähendas, et juba rahuajal asutati piiridel ja kindlustatud punktides suured toidulaod ehk magasinid. Sõjavägi sai sealt toiduaineid ka sõja puhkedes. Sõjaväe eliit. Armee vajas ka tugevaid juhte- ohvitsere kes suudaksid inimesi juhtida ka kõige
annaabi.ee 
