Normitekst vajab tõlgendamist seal, kus tekst on mitmetähenduslik, ebatäpne või eeldab tema sisustamiseks väärtushinnangute kaalumist. Tõlgendada on võimalik ainult kuni normiteksti tähendusliku piirini, s.t et normile antav tõlgendus ei tohi minna vastuollu termini selge tähendusega. Näiteks võib tõlgendamise koht olla seal, kus puudub ühtne kriteerium, tegemist on vigase viitega, sätte asukoht seaduses ei ole normitehniliselt õnnestunud või on terminit kasutatud seadustes mitmes eri tähenduses. TÕLGENDAMISE VAHENDID Tõlgendamise vahendeid nimetatakse teoorias elementideks, kriteeriumiteks, meetoditeks, kaanoniteks, argumentideks või ka lihtsalt vahenditeks. Ka süsteemid on erinevad. Kõige vanem ja tuntum on Friedrich Carl von Savigny süsteem, mille kohaselt on olemas grammatiline, loogiline, ajalooline ja süstemaatiline meetod.
Süstemaatilis-loogilise tõgendamise abil selgub üldnormi mõte seoses teiste normidega või koguni reguleerimisaladega. Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine on normi koha leidmine õiguse süsteemis, õiguse valdkonnas, õigusharus. Edasi tuvastatakse normide loogilised ja funktsionaalsed seosed. Kõige selle aluseks on tõlgendavate normide tekst.Tähelepanelikult tuleb jälgida normide liike, et jõuda täieliku üldnormi moodustamiseni. Tuleb tähele panna, et mitte alati ei pea normitehniliselt tegu olema viitelise normiga, kuid mille mõte selgub ikkagi seoses teiste normidega. Sellist olukorda saab nimetada õigusnormide mõtteseotuseks õiguskorra kui tervikuga. Süstemaatilis-loogilisse tõlgendamisesse kuulub ka selle puhtalt loogiline pool.Tegemist on mõttelise protsessiga, mille käigus tõlgendaja kasutab normi teksti interpreteerimisel loogikavõtteid. Nende võtete kasutamine aitab täpsemini avada üldnormi mõtet:
neilt nõutav käitumine või sellest hoidumine) tunnused on antud täielikult selles õigusnormis; viitavad, sh a) otsene viide – antud sättes ei sisaldu kogu dispositsiooni maht, vaid üksnes osa sellest, kusjuures tehakse täpne viide mõnele teisele sättele (so antud juhul saab kogu dispositsiooni teada, kui lugeda mõlemat või mitut sätet nende koostoimes). Viite täpsus peab olema vähemalt paragrahvi täpsusega, normitehniliselt ideaalne aga isegi lõike ning/või punkti täpsusega; b) blanketne viide – sisuliselt on tegemist viitavaga, kuid sättes endas ei sisaldu otsene viide sama või mõne teise õigusakti vastavale õigusnormile (paragrahvile, lõikele, punktile), vaid nt viide kas: - teisele normtiivaktile, milles see viidatav säte sisaldub või - isegi ainult õigusakti liigile, milles seonduvad õigusnormid võivad esineda.
üksikregulatsioone, käsitab Riigikohus õigustloova aktina. Seetõttu Riigikohtu üldkogu leiab, et õiguskantsleril on õigus teostada Põhiseaduse § 139 lg 1 alusel järelevalvet nii riigi aastaeelarve kui ka lisaeelarve Põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle, ning menetleb õiguskantsleri taotlust. Kokkuvõtvalt võib öelda, et allub küll. Üld- või üksikakt? Põhiseadus lähtub sellest, et õigusaktid koostatakse normitehniliselt korrektselt. See tähendab, et üldaktis (seaduses, seadluses, määruses) sisalduvad vaid õigusnormid ja üksikaktis (otsuses, korralduses, käskkirjas) vaid üksikjuhtumite regulatsioonid. Erandiks on juhtumid, kus Põhiseadus ise nõuab, et üksikjuhtumite regulatsioonid kehtestatakse seaduse vormis. Selliseks erandiks on aastaeelarve, mille seadusena vastu võtmist nõuab Põhiseaduse § 115 lg1. Seadus on õigustloov akt, mis sisaldab õigusnorme. Eesti
normatiivakte. Jaotatakse ametlikuks ja mitteametlikuks. Kodifitseerimisel kooskõlastatakse süsteemselt ja sünteesivalt laialipaisatud õigusnormid, kõrvaldatakse nende vasturääkivused, reguleeritakse täiendavalt üksikute õigusnormide senised lüngad, vajaduse korral täiendatakse terviklikku kogumit aluseid või korda reguleerivate või mõistet avavate uute õigusnormidega, kõrvaldatakse osalised või täielikud kordused ning uut lõpptulemit redigeeritakse normitehniliselt. Õigusnormide või õigusaktide kaupa nende normide kogumit sisuline süstematiseerimine ning nende ühendamine terviklikuks, ühtseks, süsteemseks ja seejuures sünteesitud koguks e koodeks. Et õigusharu sellise kodifitseerimise tulemuseks on õigusloov akt, millel on seaduse jõud, siis võetakse see uus õigusloov akt vastu ning kehtestatakse seadusega. koodeksite struktuur: üldosa, eriosa, peatükk, jagu, jaotis, paragrahv, lõige, punkt. 34
Õigusakti objekt ja eesmärk kajastuvad eelkõige preambulas ja printsiipides. Erinevalt ajaloolisest tõlgendamisest mõistab teleoloogiline tõlgendamine mitte niivõrd seda, mida õigusakti vastuvõtmise või andmise ajal mõeldi, vaid õigusakti või selle sätte momendil esinevat tähendust ja eesmärki. süstemaatiline. Süstemaatilise tõlgendamise abil selgub üldnormi mõte seoses teiste normidega või koguni reguleerimisaladega. Mitte alati ei pea normitehniliselt tegu olema viitelise normiga, kuid mille mõte selgub ikkagi seoses teiste normidega. Sellist olukorda võiks nimetada õigusnormide mõtteseotuseks õiguskorra kui tervikuga. Süstemaatiline tõlgendamine võtab arvesse ühe õigusnormi sisu kindlakstegemisel mitte ainult ühte normatiivakti või selle osa, vaid ka teisi normatiivakte. Mitmed terminid, täpsustused jne, mis leiavad täieliku määratluse ainult ühes normatiivaktis, esinevad samas ka paljudes teistes normatiivaktides.
õigused ning juriidilised kohustused; vt selle teema § 2 p 2 ning p 2.3. - õigussuhte objektid konkreetsetes õigussuhte liikides); 3) vastutust kergendavad või raskendavad asjaolud (nt kuriteo grupiline sooritamine kui vastutust raskendav asjaolu). Hüpotees on iga õigusnormi loogilise struktuuri obligatoorne element, sest ilma selleta ei ole õigusnormi. Seetõttu peaks iga õigusnorm algama sõnaga "kui". Normitehniliselt seda ei kasutata, kuid alati on sõna "kui" juurdemõeldav ja mõtteliselt tunnetatav. Näiteks KrK § 197 lg 1: "Mootorsõiduki ärandamise eest selle ajutise kasutamise eesmärgil - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani". 23 Mõttelise konstruktsiooni kohaselt: "Kui mootorsõiduk ärandatakse selle ajutise kasutamise eesmärgil, siis ...". Hüpoteesid liigitatakse:
Õigusnormi loogiline struktuur ja selle elemendid: hüpotees, dispositsioon ja sanktsioon. Õigusnormi loogiline struktuur näitab, millistest spetsiifilistest struktuuri elementidest ja millistest seostest õigusnorm koosneb. Täismahus koosneb õigusnorm tema loogilise struktuuri kolmest elemendist: 1. hüpotees (H) 2. dispositsioon (D) 3. sanktsioon (S). Hüpotees on õigusnormi obligatoorne element, sest ilma selleta ei ole õigusnormi. Seetõttu peaks iga õigusnorm algama sõnaga "kui". Normitehniliselt seda ei kasutata, kuid alati on sõna "kui" juurdemõeldav ja mõtteliselt tunnetatav. Hüpotees (H) liigitatakse: 1) absoluutselt määratletud hüpotees 2) osaliselt määratletud hüpotees. Dispositsioon määrab õigustatud või kohustatud subjektid ning lubatud, keelatud või kohustatud käitumise või sellest hoidumise hüpoteesis märgitud asjaolude esiletulekul ehk juhtudel. 10
Süstemaatilis-loogilise tõgendamise abil selgub üldnormi mõte seoses teiste normidega või koguni reguleerimisaladega. Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine on normi koha leidmine õiguse süsteemis, õiguse valdkonnas, õigusharus. Edasi tuvastatakse normide loogilised ja funktsionaalsed seosed. Kõige selle aluseks on tõlgendavate normide tekst.Tähelepanelikult tuleb jälgida normide liike, et jõuda täieliku üldnormi moodustamiseni. Tuleb tähele panna, et mitte alati ei pea normitehniliselt tegu olema viitelise normiga, kuid mille mõte selgub ikkagi seoses teiste normidega. Sellist olukorda saab nimetada õigusnormide mõtteseotuseks õiguskorra kui tervikuga. Süstemaatilis-loogilisse tõlgendamisesse kuulub ka selle puhtalt loogiline pool.Tegemist on mõttelise protsessiga, mille käigus tõlgendaja kasutab normi teksti interpreteerimisel loogikavõtteid. Nende võtete kasutamine aitab täpsemini avada üldnormi mõtet:
valitsus jm riigiorganeid käsitlevad ptk-id. Presidentaalsetes vabariikides ja monarhiates eelneb parlamendi ptk-le ptk riigipeast. Föderaalriikides reguleeritakse eraldi ptk föderaalvõimu ja föderatsiooni subjektide vahekordi. Harilikult lõpeb Kn ptk-ga, mis reguleerib tema enese muutmist. §2 Konstitutsiooni vastuvõtmine Uue tervikliku K-i puhul on enamasti tegemist poliitiliste jõudude kompromissiga või omalaadse poliitilise vaherahuga. ( tänu kompromissilisele iseloomule on K-id normitehniliselt kehvemad kui teised seadused ja kompromissikorras on seal mitmeid reguleerimata küsimusi ehk auke). Arvestades, et Kn peab tagama pikemaajalise stabiilse arengu ja peab kujutama poliitiliste jõudude vaherahu, siis kõige paremaks K-i vastuvõtmise viisiks on referendum ehk rahvahääletus. Kn saab legitimatsiooni sellel juhul rahvalt, mitte aga parlamendi võimalikult juhuslikult enamuselt. Ükski poliitiline jõud ei saa end vähemalt formaalselt lugeda K-i isaks.
põhimõtetele orienteeritud riigi põhiolemuse. Olulised subjektiivsed õigused on sätestatud põhiseaduses ning need on konkretiseeritud seadustes. Subjektiivsete avalike õiguste käsitluse praktiline väärtus seisneb selles, et ta annab võimaluse subjektiivsete õiguste kohtulikuks kaitseks. Subjektiivse õiguse eelduseks on teise, kohustatud subjekti olemasolu. Õiguslikult determineeritud kohustus põhineb seadusel. Ka siis, kui normitehniliselt on seaduses sätestatud üksnes õigused, eeldab see vastukohustuste olemasolu. Subjektiivse avaliku õiguse teooria lähtub sellest, et subjektiivne avalik õigus eksisteerib (tekib) siis, kui õiguslik ettekirjutus kohustab haldust teenima mitte üksnes avalikke huvisid, vaid ka üksikisiku huvisid. Määravalt on sellisel juhul tegemist õiguslikult eesmärgistatud individuaalhuvide kaitsmisega. Subjektiivne avalik õigus tekib siis, kui seadus
valdkonnapõhiselt (meditsiin, finantsteenused, kindlustus, töösuhted jne). Vaatamata sellele, et andmekatise konventsiooniga kehtestatud üldpõhimõtted on kohaldatavad kõikides valdkondades, on vajadus spetsiifiliste valdkondade, eriregulatsioonide järele olemas. EN on selles osas valinud lahenduseks valdkonnapõhiste soovituste andmise osalisriikide valitsustele. Soovitused võetakse vastu EN Ministrite Komitee poolt ning normitehniliselt ei kohaldata neid riikidele otse, samuti ei saa soovituste täitmata jätmise eest osalisriike karistada. Järgimine on soovituslik. Soovituste andmiseks on ministrite komitee loonud andmekaitse ekspertide komitee. Andmekaitse konventsiooni alusel vastu võetud soovitused Ministrite Komitee on andmekaitse konventsiooni tõlgendamiseks ja osalisriikides ühtse praktika kujundamiseks võtnud vastu järgmised soovitused: Soovitus nr R81(1) automatiseeritud tervishoiuandmebaaside reguleerimiseks
74 7. Kokkuvõte Laste ja perede arengukava 2012–2020 seab peamiseks eesmärgiks laste ja perede heaolu suurendamise ning elukvaliteedi tõstmise, soodustades seeläbi laste sünde. Selle alustaladeks on toimiv lastekaitsesüsteem, positiivse vanemluse toetamine ning laste õiguste tagatus, et ühiskond väärtustaks ja toetaks iga last, tema arengut ja heaolu. Kehtiv lastekaitseseadus on normitehniliselt vananenud, deklaratiivne ega paku lastekaitsetöötajatele suurt tuge töö tegemiseks. Samuti esineb ebatäpsust mõistete defineerimisel ning kohustuste ja ülesannete määramisel ning dubleerimist ja vastuolu teiste seadustega. 7.1. Kehtiva lastekaitsesüsteemi probleemid Olulisemad probleemid kehtivas Eesti lastekaitsesüsteemis jagunevad viieks grupiks. Esimene grupp probleeme on seotud lastekaitse korraldusega. Lastekaitsetöös puuduvad riiklik koordinaator ja selgelt
pärimine pärimislepingus kinni seadusjärgse pärija sundosaõigusest (1996. a. PärS § 104), siin võib juhtuda, et testamendijärgne (pärimislepingu järgne) pärija kutsutaksesamaaegselt Eesti pärimisseadus reguleerib seadusjärgset pärimist normitehniliselt enne viimse tahte kohast, s.t. pärimisele ka seaduse järgi. testamendi- ja pärimislepingu järgset pärimist. Sellist lähenemist õigustab muuhulgas ehk seegi, et suuremas enamuses tuleb pärimisjärglus kindlaks määrata just seadusjärgse pärimise reeglite Seadusjärgse pärimise normid on selles mõttes dispositiivse iseloomuga ning nendega määratakse kohaselt
kehtestamisega. Õigusriigis peaks see olema seaduse tasandil, mitte määrustes. Just tegevusjuhise iseloom alternatiivide õiguspärane-mitteõiguspärane kaudu eristab neid kaudsetest käitumise kujundamise instrumentidest. Nt teatud informatsiooniõiguslike kohustuste kehtestamine, tegutsemisloa andmise kontroll (nt isikuandmete töötlemiseks), järelevalveinstrumendid, repressiivsed e rikkumisjärgselt kohandatavad instrumendid (nt trahv). Normitehniliselt toimub otseselt käitumist kujundavate instrumentide loomine läbi seadusandja tegevuse: poliitikuilt suuniseid saanud seadusandja kujundab oma pädevuse piires konkreetsed kohustused ja keelud, millele antakse seaduse või muu õigusaktiga õiguslik jõud. 3) Käitumist kaudselt kujundavad instrumendid – need kujundavad käitumist kaudselt. N soovitused. Need ei saa seega olla õigusliku vahendiga tagatud. Neil puudub iseseisev tähtsus.
toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib enda kaitseks pöörduda kaebusega halduskohtusse. Vastavalt põhiseaduse §le 46 võib igaüks oma õiguste kaitseks pöörduda ka riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole. Subjektiivse õiguse eelduseks on teise, kohustatud subjekti olemasolu. Õiguslikult determineeritud kohustus põhineb seadusel. Ka siis, kui normitehniliselt on seaduses sätestatud üksnes õigused, eeldab see vastukohustuste olemasolu. Ilma õiguslike kohustusteta on vaevalt mõeldavad ka subjektiivsed õigused. Eraõiguslikes suhetes on poolteks subjektiivse õiguse subjekt (õigustatud isik) ja subjektiivse kohustuse kandja (kohustatud isik). See tuleneb juba eraõiguse funktsioonist - ühtlustada ja piiritleda kodanike huvisid. Ühe isiku kohustused ja piirangud eksisteerivad teise isiku huvides. Sellel on siis mõte, kui isikul on võimalus
toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib enda kaitseks pöörduda kaebusega halduskohtusse. Vastavalt põhiseaduse §le 46 võib igaüks oma õiguste kaitseks pöörduda ka riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole. Subjektiivse õiguse eelduseks on teise, kohustatud subjekti olemasolu. Õiguslikult determineeritud kohustus põhineb seadusel. Ka siis, kui normitehniliselt on seaduses sätestatud üksnes õigused, eeldab see vastukohustuste olemasolu. Ilma õiguslike kohustusteta on vaevalt mõeldavad ka subjektiivsed õigused. Eraõiguslikes suhetes on poolteks subjektiivse õiguse subjekt (õigustatud isik) ja subjektiivse kohustuse kandja (kohustatud isik). See tuleneb juba eraõiguse funktsioonist - ühtlustada ja piiritleda kodanike huvisid. Ühe isiku kohustused ja piirangud eksisteerivad teise isiku huvides. Sellel on siis mõte, kui isikul on võimalus
annaabi.ee 
