" Giorgio Vasari ,,Pietat" nimetatakse Rooma kauneimaks skulptuuriks.Michelangelo tegi selle 1498-ndal aastal ilmselt Prantsuse kardinali Jean Bilheres de Lagraulase hauakabeli jaoks Rooma Peetri kiriku jaoks.Maarja ja täiskasvanud kristuse motiiv oli levinud alpidest põhja poole jääva Euroopa skulptuuri kunstis, kuid itaalias oli see haruldane.Ebatavaline on ka madonna nooruslikus,sest enamasti kujutati jumalaema vanema naisena.Kunstnik ise selgitas,et Maarja nooruslikus on säilinud tema neitsilikkuse ja puhtuse tõttu.See kuju tabab hetke mil äsja ristilt võetud kristus lebab oma ema süles.Madonna parem käsi toetab poja ülakeha, kuna vasak justkui näitab surnukeha vaatajale,kutsudes teda palvetama- Üks raskemaid küsimusi selle töö puhul oli see,et kuidas mahutada neitsi Maarja sülle ära kristus nii,et see moodustaks ühtse terviku.Migelangelo
Eero, Jukola pesamuna torked ärritavad tõepoolest kogu vennaskonda: ...väike Eero-tirts on peenike, terav ja torkav naaskel.Jha, ta ,,torkab", torkab õige väledalt ja pillab enese ümber pisikesi haaknõelu, see jõnglane, lausub Lauri. Mõnikord valab see naasel vendade sõnatulekahjusse õli juurde, et siis asja koomilist külge nautida. Nii näiteks aabitsaõppimise puhul, milles noorim võsu on märgatavalt edukam. Ometi teeb ka Eero oma nooruslikus õhinas kõik tembud vendadega kaasa. Vanemas eas saab Eerost tunnustatud ühiskonnategelane, kes haridused edendamiseks ei põlga tööd ega vaeva. ,,Seitsme venna" ülesehitus määrab põhiprobleemi-peategelaskonna (seitsme venna) kohanemine ühiskonna eluga, millele kõrvalintriigina liitub vendade omavaheliste suhete jälhimine. Lahendus on antud üksteisele sisuliselt järgnevate episoodidena, mille hulgas leidub hoogast tegevsut, näidendilist dialoogi, muinasjutte, muistendeid, laule.
Kuid Istar hulutas Tammuzi, sest sel ajal kui jumalanna allmaailmas ajutises vangistuses viibis ja Tammuz pidanuks teda leinama, viimane hoopis pidutses. Kättemaksuks otsustas Istar Tammuzi enda asemele allmaailma saata. Tammuz põgenes jumalanna kohutavate käsilaste eest, kuid tabati ja suleti surmariiki. Siiski sai ta edaspidigi osa aastast maa peal päevavalguses veeta. Tammuz oli Mesopotaamias väga armastatud. Teda mõisteti kui kevadel nooruslikus ilus tärkava ja südasuve kuumas põuas enneaegselt närbuva looduse kehastust. Rahvarohketel pidustustel tähistati kevadeti Istari ja Tammuzi abielu, südasuvel aga leinasid naised häälekalt kauni noorjumala ennatlikku surma. Iga suurem mesopotaamia linn seisis ühe või teise tähtsama kaitse all. Linnaelanikud püüdsid oma jumala kuulsust edendada, et siis kriitilistel hetkedel kindlalt tema toele loota võiks
toidutagavara, samuti korneti juurde, kes saatis korda ime. «Sööd küll palju, aga ikkagi ei saa korraga süüa rohkem kui ainult ühe kõhutäie,» lausus selle kohta Planchet. D'Artagnan tundis üsna suurt piinlikkust, et ta Athose, Porthose ja Aramise poolt muretsetud pidusöökidele sai ainult poolteist einet sõpradele vastutasuks pakkuda, sest hommikueine küree juures luges ainult poole eest. DArtagnan arvas, et on seltskonnale koormaks, sest oina nooruslikus lihtsameelsuses ta unustas, et ta ise oli kuu aega kogu seltskonda üleval pidanud. Ta murelik vaim asus innukalt väljapääsu otsima. Ta mõtles selle üle järele, et nelja noore vapra ning ettevõtliku noormehe liidul peaks olema hoopis õilsam eesmärk kui ringilonkimine, vehklemisharjutused ja enam või vähem vaimukad naljad. Tõepoolest, neli niisugust meest, neli meest, kes olid üksteise heaks valmis