Käisin 30. Oktoobril vaatamas etendust Brass-ansamblilt ’Brassical’. Etendus toimus Pirita Majandusgümnaasiumi aulas. ’Brassical’ on esinejate enda poolt asutatud ning nad kõik on solistid. Solistide nimed on Märt Metsla, Norman Verte, Mihkel Kallip, Margus Toompere, Ingvar Leerimaa, Jüri Leek ning Lauri Levistu. Noored pillimehed lõid ansambli 2011. aasta sügisel inspireerituna maailmakuulsast Mnozil Brassist, nende soov oli mängida midagi nooruslikumat ja vähem akadeemilist. ’Brassical-i’ koosseisus on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõilased ning Tallinna Muusikakeskkooli õpilased. Nende lood olid segu pop- ning klassikalisest muusikast, kuid lisaks sellele oli nende esituses ka veidi komöödilist lavastust. Etendus oli kaasaegne ning ühtlasi nii muusikaetendus kui ka vähesel määral teatrietendus. Etendus oli küll kaasaegne, kuid esitatud lood olid erinevatest ajastutest tuntud teosed
aastate paiku, aga ta on pehmel ja traditsioone austaval viisil seal sees. Tema kultuurihoiak kajastub ka tema esseedes. Haakub ka väga Arbujate hoiakuga (Ants Orase). Ilona Laaman · 1971 Mis need sipelgad ka ära ei ole Pärast 1971. aastat raskekaalulisemat debüüti enam ei tule. Üldpildis võib öelda, et pagulasluule ja pagulasproosa laine lõppeb 70ndate alguses. Ta kasvab üles Rootsis ja hakkab seal kõige kujukamalt nooruslikumat varianti luulest esindama 60ndatel/70ndatel aastatel. Võib ka öelda et Laaman pole jäänud puutumata omaaegsest mässulisest sotsiaalsest liikumisest. Jällegi on pagulasluuletaja positsioon selline, et ta viibib erinevate poliitiliste tõmbe-tõukejoonte mõjuväljas väga tugevalt ja ei saa neist lahti. Tema luulekeel erineb Karuksist eriti 70ndatel. Luulekeel läheneb mingil määral proosale. Metafoorsust on vähem, seal on selgejoonelist jutustamist rohkem ja ka näteks irooniline
annaabi.ee 
