Siinses töös, mis põhineb Tallinas elavate noorte seas korraldatud uuringul, jälgitakse uimastite kasutamist varases eas katsetanute hulgas. Sotsioloogiliste teooriate kohaselt on noorte uimastitekasutamine seotud alatasa muutuva ja stressirohke eluga, tööpuudusega,perekondade purunemisega,noorte kasvanud majandusliku sõltuvusega vanematest,riigikorra muutumisega ja kuluka vaba aja veetmisega. Need muutused on olnud Eesti ühiskonnale omased, nagu ka noorsookultuuri muutumine rahvusvaheliseks. Uimastite kasutamist on peetud suurelt jaolt eelkõige meeste probleemiks,kuigi ka naised on selle probleemiga võidelnud aastasadu.Uimasteid kasutavad naised on tähelepanu saanud alles feminismi ja nn naiste vabastusliikumise ajal- meeste maailma sotsiaalsete normide kahtluse alla seadmise käigus. Teiselt on aga tervisekasvatusprobleemide mõju naiste seas vähem tunda,kuna uurimustes ja ravirühmades on nad vähem esindatud.1990
Seitsmekümnendate mood oli väga mitmekesine, populaarseks said krimpleenkangas ja platvormkingad, meile jõudsid ka hipimoe mõjud. Suureks muutuseks oli, et naised hakkasid kandma pikki pükse. Samas muutus riietus vabamaks ja noortepärasemaks, üldlevinud noorterõivaks said T-särgid ja teksased. Uued moesuunad tähendasid seni järgitud konservatiivse maitse ja moraali hülgamist ning Baltimaade, eriti Eesti aina selgemat olmelist eristumist ülejäänud Nõukogude Liidust. Noorsookultuuri märksõnaks oli disko, paljude haritlasnoorte elulaadi ja suhtlusringi oluliseks kujundajaks sai ehitusmalev (Viires 1998). Tunduvalt moodsamaks ja ka läänelikumaks muutus igapäevaste tarbeasjade maailm. Samuti suurenes eestlaste toidulaual järk-järgult poekauba osatähtsus. Riiklike kitsenduste tõttu vähenes kodune loomapidamine, kui 1970. aastail said kolhoosnikud siiski veel poole tarbitud lihast oma kodusest majapidamisest. Üksluist toidukaupade
endaga kaasa ka uimastite tarbimise peomeeleolu tekitamise eesmärgil. Uimastite valik oli piiratud, nende kättesaamine raske ja nad olid kallid. Ka kanepi kättesaadavus oli keeruline ning seda tajuti pigem elitaarse seltskonna erilise ja eksklusiivse meelelahutuse privileegina. Aastaid hiljem, kui klubikultuuri hakati meedias aktiivselt reklaamima, jõudis see massidesse. Väga suur hulk noori hakkas nädalalõppudel aega veetma klubides ning nad tajusid end nii lääneliku elustiili ja noorsookultuuri osana, eristudes kardinaalselt vanemast põlvkonnast. Üha enam klubikülastajaid hakkas katsetama illegaalsete narkootikumidega. Muutusid käitumisnormid, kasvas tolerantne suhtumine uimastitesse. Eelkõige levis ja muutus tavapäraseks kanepi tarvitamine. Peamiselt kanepi jõudmine teistesse sotsiaalsetesse 4 keskkondadesse, kui peod või klubid, on suurendanud noorte huvi selle uimasti
Kõik osalejad teavad, aga sellest vaadatakse mööda. 60ndate lõpul ametliku-mitteametliku vahe suhteliselt väike, pärast 68. aasta sündmusi hakkab see suurenema ka poliitilises plaanis. Näivus selles mõttes, et räägime sotsialistlikust realismist jne, samas saunapidudel räägime metsavendade laule. - Hakkab toimuma kaksikkäitumine. See osalt on ja ei ole massikultuuri pealetulekuga. Massikultuur tuleb mitut moodi. Üheltpoolt alternatiivse noorsookultuuri muutumist. Rohkem see, et tarbijalik mentaliteet suureneb. Suurenemine torkab silma 50- 60ndate taustal, kus massikultuuril on väiksem osa. Enne asendas seda poliitiline propaganda. Rahvalik massikultuur - ehitatakse Soome saunu, soetatakse autosid, tehakse oma väike ja turvaline maailm, mis eristatud suurest-poliitilisest maailmast, võimaldab eemale tõmbuda ametlikest struktuuridest. Materiaalsuse ja massikultuuri vahe, tekib defitsiit, aga see ei takista hästi elamast. Kui
eraldi trükiks. Juba „Loomingu“ ajal tekib suurem poleemika selle ümber, see melu oli tõesti suur. Hinnanguid on selle teose kohta mitmesuguseid, kuid kõik kinnitavad, et see on teos, millest tuleb rääkida – antud ajas see armastuslugu kompab ka teatavaid esteetilis-eetilisi piire, mida tänapäevalugeja ilmselt ei taju. Aastal 64 oli tabu see, kui tegelastel oli enne abielu seksuaalsuhteid ja nad käisid alasti Pärnu rannas ujumas. Mingi tärkab noorsookultuuri väike nüanns on seal ka sees – tegelane kannab päikseprille. See on lugu, kuhu hakkavad ilmsemalt sisse tundima uued esteetilised elemendid – realistlik aluspõhi on olemas, aga juurde tuleb peategelase sisemonoloog (modernistl.), samuti hakkavad sisse tungima ka võõrad tekstid. Tektsuaalne maail hakkab seda kõike kujundama. Hästi kavalalt on lahendatud see, et kuidas rääkida ühiskondlikel teemadel, kuid samas mitte minna ametliku
annaabi.ee 
