"Tõrre talu tagatoas" (1914) on Vahtra ainukene näidend. Vahepeal tegeles rohkem ajakirjanduse ja kunstiga, kuid 1930-ndate keskpaigast keskendus peamiselt kirjandusele. 20-30-ndatel aastatel kujunes välja ühe või teise soo huvide eelisarvestamine. Ka Jaan Vahtra teoste ainet ja käsitluslaadi peetakse sobivaks enam poistele kui tüdrukutele. 20-30-ndate aastate lastekirjanduse temaatikas on eraldatavad kolm põhilist ala loodus, ajalugu, laste elu. Ka Vahtra noorsoojutud on valdavalt seotud koduse maastiku, järve, jõe või metsaga. Kirjanik püüab noortele edasi anda looduse ürgset ilu, kuid jutustab selle kõrval ka mälestusi, legende ja pajatusi. Muinasjuttudes naeruvääristab Vahtra eelkõige inimlikku ahnust ja saamahimu. Jutustajana on Vahtra emotsionaalne ja mõnusalt humoorikas. Jaan Vahtra jutud lastele ja noortele põhinevad suures osas rahvapärimustel ja autori lapsepõlvemälestustel. Tema tondijutud ja muud muinaslood keskenduvad
Positiivne ellusuhtumine ja huumorimeel ei jäta autorit ka tõsiste teemade käsitlemisel. Looming ja näited · Fantaasia elemente sisaldavad lood ja muinasjutud: Barbara-diloogia (1992, 1994), "Kollitame! Kummitame! ehk Kollikooli kasvandike juhtumisi tänapäeval"(1997), "Anna ja Aadama lood"( 2003) · Eetilisi ja sotsiaalseid probleeme lahkavad jutustused: ,,Kirju liblika suvi"(1986), ,,Pille, Madis ja teised"(1989) · Noorsoojutud: ,,Neitsi Maarja neli päeva"(1980), ,,Varesele valu"(2002) · Luuletused ja värsslood: ,,Väike ranits"(1982), ,,Vana vahva lasteaed"(1988), ,,Palju õnne sünnipäevaks!"(1994), ,,Küll on hea!"(1998), ,,Pururikas laps"(2002), ,,Lätikeelne jäätis"(2006), ,,Kama üks ja kama kaks"(2009), loodusluule ,,Hundi lugemine"(1978) · Õppekirjandus: Aabits(1997), emakeele lugemikud I, II ja III klassile(1998)
öelda, milline on just A. Perviku osa ja edasiminek (R. Krusten 1995: 211). „Rein karujahil“ tutvustab Karjala loodust, inimesi ja kultuuri (O. Kruus, … 1995 ja 2000: 405). Ligi kümme aastat hiljem avalikkuse ette jõudnud noorsooromaan „Õhupall“ (1969) tekitas elavat 4 vastukaja. Selle põhjuseks oli ühe žanri harukordus, ent veel rohkem esitatud probleemide karakterite olemus (R. Krusten 1995: 211). A. Perviku noorsoojutud kutsusid esile väikese poleemika. A. Pervik vaatab julgelt näkku konfliktidele, ei tee mööndusi ega järeleandmisi nende arendamisel. Ta haarab kergelt ka muid koolielu kitsaskohti, noorte suhteid vanematega, vanemate omavahelisi suhteid (R. Krusten 1979: 147). Kujutades ühte keskkooli lõpuklassi ja peategelasena isepäist tütarlast Nelet, on autor taotlenud sisendada suuremat sallivust teisitiolemise ja enesetoetamise eri viiside suhtes. Samuti on kirjanik välja astunud
annaabi.ee 
