Tammsaare ja Gailit elulugu
paari ja üheainsa" kirjeldavais osades keel ja stiil, väheilmekas, lihtlabane proosa liiatigi
sissejuhatavais ,,kriipseldustes". Vananematud selle vastu on dialoogid elavat rahvakeelt
tabavas lopsakuses ja täpsuses.
Kui ,,Kahe paari ja üheainsa" vastolulises ühtekuuluvuses ja ühiskondlikus apaatias puudub
igasuguse sihipüüdliku tegevuse ülesehitus, siis on aasta hiljem ilmunud ,,Vanad ja noored"
uueks tähiseks Tammsaare Hanseni arenguteel. Nüüd kergitab ka meie noornaturalist juba
esile jutustuse ideelise juhtimise. Selleks ideeks on paratamatu vastolu vana ja uue sugupõlve
vahel - nii siis jällegi mitte sotsiaalselt, vaid bioloogiliselt rõhutatud põhivaade. See ,,vanade
ja noorte" antagonism, mis siis pakitses kaasaegses intelligentses liikumises, on Tartu
koolilõpetaja samanimelises pikemas külajutustuses ümberkujutatud madala talupoegse
tõsielu protsessiks. On nagu oleks A. Hansen kõige tõsielu põhjas näinud seesmist
kahestumist ja lõhestumist.