Count Basie, Chick Webb. Niisugune suur orkester ei saanud enam peast mängida-seega jäi improvisatsioon üksikutele soolopillidele. Kõik muu oli nootidesse kirja pandud. Tõusis vajadus eriti spetsialistide arranzeerijatejärele. Esialgu tulid need orkestrantidehulgast. Need olid iseõppinud muusikud, kel oli vaid praktilise töö kogemus. Swingimuusika baseerus suures osas populaarsetele lauludele. Mis puutus pillimeestesse, siis need ei saanud enam läbi nooditundmise oskuseta. Instrumentalistid pidid olema ka tehniliselt oma ala meistrid. Swingiperioodi säravate tähtede hulka kuuluvad ka lauljad Billie Holiday (1915-1959) ja Ella Fitzgerald (1918-1996). Tänu asjaolule, et swingmuusikaga tuli jazzi hulgaliselt euroopalikke jooni, mida populariseerisid valged orkestrid, levis see muusikaliik kiiresti ka Euroopas. 12. BEBOP (neljakümnendad)
Parematel orkestritel lisandusid ka kontsertesinemised, kusjuures kavades oli küllaltki nõudlikke teoseid, nagu Fr. V. Suppé avamäng “Luuletaja ja talupoeg”, popurrii C. M. von Weberi ooperi “Nõidkütt” teemadel, France “Concert Ouverture” (ibid., 38). Seega oli puhkpilliorkestrite ampluaa üsnagi lai ning nende osa rahva, eriti maarahva muusikalise maitse arendamisel, aga ka pillimänguoskuse ja seeläbi nooditundmise õpetamisel märkimisväärselt suur. 20. sajandi teisel kümnendil ilmusid igihalja valsi ja polka kõrvale uued moetantsud: cake walk, boston, one step ja two step, tango. Eestis liikus ka ajakiri Musik für Alle, mis tutvustas uut muusikat ja uudistantse koos. Näiteks 1913. aastal ilmunud 110. numbris on toodud tantsuõpetaja R. L. Leonardi põhjalik tantsuhoiu joonistega õpetus, kuidas tantsida tangot.
annaabi.ee 
