Noodikirja areng 8.-13. saj. 8. saj. Franki suurriigi kujunemisel tekkis vajadus ühtlustada liturgilist laulu riigi territooriumil, sest liturgilisi laule oli väga palju ja erinevaid, mis koormas lauljate mälu. Vajati viisi, et olulised laulud kirja panna. Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saa...
tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. 4) Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. 11. Neuma areng keskajal- 8-9.sajandil kirjutati sõnade kohale. Kuna noodijooni veel ei tuntud, ei täheistanud neumad kindla kõrgusega üksikhelisid, vaid 1-4 helist koosnevaid meloodiaelemente ja rütmilisi ettekandenüansse. 10.sajandil võeti kasutusele noodijooned. Guido Arezzost võttis 11.sajandil kasutusele kompaktse joontesüsteemi. 12. Vagandid- rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud. 13
Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. Mitmehäälsuse kujunemine Mitmehäälsuse teke on seotud (kiriku)kooridega. Vihjeid mitmehäälsusele esineb juba 7. sajandist säilinud ürikutes, kuid esimesed tänapäevani jõudnud noodinäited pärinevad 9. sajandist. Oletatakse, et mitmehäälse vaimuliku koorilaulu tekkeks andis tõuke nii oreli levik kui Briti saarte mitmehäälne rahvamuusika. Oreliga on seotud ka mitmehäälsete vaimulike laulude nimetus. Esimene mitmehäälse kirikulaulu tüüp tekkis 10. saj. ja seda nim
noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed 12.saj ilmusid neumanootidele kandilised noodipead e vandraatneumad; täpsed helikõrgused 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. SUULINE KULTUUR-> KIRJALIKUKS KULTUURIKS Võeti kasutusele troop e liturgilise teksti laiendamine vaba tekstiga -> arenes välja liturgiline draama (Pühakojas ette kantud vaimulike poolt, eriti pidulike liturgiate puhul, dialoogi vormis tekst) -> draamast arenes müsteerium (rahvakogumispaikades, rändmuusikud kannavad ette) KÜSIMUS: müsteeriumi ja liturgiliste tekstide erinevus? Müsteerium on piibliaineline etendus keskajast, kus vahelduvad kõnes esitatud
Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. Keskajal lauldi enamasti Araabia päritolu pillide - fiidel, rebekk, harf, põikflööt, käsitrumm, tamburiin - saatel, kuid keskajal said tuule tiibadesse mitmed tänapäeval tuntud ja armastatud muusikainstrumendid: orel, flööt, viiul. HELILOOJAD Esimesed nimepidi tuntud heliloojad lääne muusikaloos on Leonius ja Perotinus.
mitmushäälsusega, noodi kõrgusi märkisid noodijooned ja joonevahed. · 13. Sajand loobuti neumadest, kuna need olid suvalised ja ebatäpsed ja iga noodimärk tähistas 1 konkreetset helikõrgust. · 14. Sajand esineb esimest korda viiejooneline joonenoodestik. · Hiljem hakati ka abijooni kasutama. · 15. sajand hakati kasutama tänapäevast noodikirja (taktijooned, noodid nii seest täis kui tühjad, noodisabad, pausid jne). Renessanss (14 17 saj) · Renessanss tähendab prantsuse keeles ,,taassünd". · Sel kultuuril on üks kindel tunnus eneseteadvus. Kiriklik õpetus kaotab oma aktuaalsuse ja inimene õpib ise oma elu kindlustama. Tekib usk inimese enda jõusse. · Renessanssiajastu inimest iseloomustab suur teadmistejanu, uurimise ja avastamise soov. · Renessansiaja mõtlejaid nimetatakse humanistideks (ldn k-s humanus inimlik).
Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. Keskaegsed neumad Helilaadid keskaegses muusikas Keskajal võeti kasutusele Vana-Kreeka muusikas kasutatud helilaadid, kuid keskajal helilaadide arv kasvas kaheksani. Nendest neli olid põhihelilaadid ja neli kõrvalhelilaadid. Keskaja põhihelilaadideks olid: 1) dooria - ehitati üles RE astmelt e. D-st 2) früügia - ehitati üles MI astmelt e. E-st 3) lüüdia - ehitati üles FA astmelt e. F-st 4) miksolüüdia - ehitati üles SOL astmelt e. G-st
tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. · Ilmalik muusika, rüütlipoeesia ja rüütlilaulikud Keskaegsest ilmalikust laulust on vähem informatsiooni kui vaimulikust laulust, sest ilmalik laul oli väga pikka aega suuline (levis suust suhu) ja esines väljaspool kirikut. Esimesed ilmalike laulutekstide kirjapanijad olid goljaarid e. vagandid, kelleks olid aktiivsed noored (üliõpilased) ja teenistuseta vaimulikud. Suurim vagandilaulude kogu on "Carmina Burana" (Beuerni laulud) 13. saj
Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. Rüütlimuusika oli oluline osa keskaja ilmalikust muusikast. See tekkis rändmuusikute kultuurist. Rändmuusikud valdasid väga mitmekülgset kunsti - nad tantsisid, laulsid, mängisid mingit pilli, tegid akrobaatikat ja näitlesid. Neid nimetati erinevates maades erinevalt - huglaarid, spielmannid, zonglöörid. Rüütlimuusika tekkis aga 12.-ndal sajandil. See esindas peene ja ilusa elu kultust. Rüütlimuusika oli peamiselt õukonnamuusika
annaabi.ee 
