ning selle õnnestumise järel ka Tallinnas autorikontserte. Need olid samuti ühed esimesed omataolised eesti muusikaloos. 1908. aasta jaanuaris sõitis ta esmalt Pariisi, et tutvuda sealse muusikaelu ja heliloominguga. 1908. aasta lõpus asus Tobias elama Leipzigi. 26.11.1909 toimus sealses Andrease-kirikus tema "Joonase lähetamise" esiettekanne autori juhatusel. Ettekanne ebaõnnestus puudulikult ettevalmistatud noodimaterjali, piiratud võimetega esituskoosseisu ja Tobiase kehva dirigeerimisoskuse tõttu. Tobias, kes oli sellele üritusele pannud kõik oma lootused leidmaks tööd ja tunnustust, ei murdunud ebaedust hoolimata. 1910. aastal asus Tobias elama Berliini, kus ta tegutses organistina ning ajakirjanikuna (saksa keel oli olnud Tobiase kodune keel). 1911. aasta sügisel sai ta juba kindlama töökoha Saksa Heliloojate Liidu (Genossenschaft Deutscher Tonsetzer) hindamiskomisjoni liikmena. 1913
Samal aastal andis ta välja veel 16 E.A. Hörschelmanni laulu-'' Põltsamaa endise õpetaja E. Hörschelmanni laulud''. Kõige mahukam on aga K.A. Hermanni poolt aastatel 1885-1897/98 väljaantud esimene eestikeelne muusikaalane kuukiri '' Laulu ja mängu leht'', milles väljaandja jagab õpetust nooditundmises, tutvustab nimekaid heliloojaid, toob andmeid muusikaelu kohta meil ja mujal maailmas, kutsub üles arendama koorilaule ja koguma rahvaviise. Ajakirja teine pool sisaldab noodimaterjali, peamiselt koorilaule. ''Laulu ja mängu lehe'' noodilisas ilmus 13 aasta jooksul umbes 800 muusikapala väga laia väärtuseskaalaga. Muusikaväljaannetest võib nimetada veel kolme aastakäiku '' Eesti Postimehe'' muusikalisa '' Muusika Lisaleht'' (1882-1884) ''Laulu ja mängu lehe'' lisadena avaldas K.A.Hermann oma teoreetilsed tööd ''Noodiõpetus''(1892),''Viiuliõpetus''(1893), '' Noodiõpetus ja komponeerimise õpetus''
Siin leidis ta tuge väikesest huvilisteringist, kes käis koos helilooja ja muusikaloo õppejõu Heimar Ilvese kodus. Sellesse ringi kuulus näiteks 4 ka Andres Mustonen, kes asutas peatselt vanamuusikaansambli "Hortus Musicus" - esimese omalaadse Nõukogude Liidus. Vanamuusika oli Nõukogude Liidus tollal aga peaaegu tundmatu ning Eestis polnud kuigi palju ka selle valdkonna noodimaterjali - seda saadi tuttavate käest Moskvast, palju kirjutati ise käsitsi ümber. Pärdi kolmas sümfoonia (1971), pühendatud Neeme Järvile, oli omamoodi üleminekuteos. Sümfoonia muusikalises materjalis on palju sellist, mis meenutab 14.-15. sajandi muusikat, kusjuures orkestrikoosseis ja -käsitlus on tänapäevased .Muusikalised otsingud aga jätkusid ning 1976. aastal tuli Pärt välja uute teostega täiesti omapärases stiilis, mis sai nime "tintinnabuli". Tintinnabuli - kellukesed 1976
Seejärel peatus ta Münchenis, Prahas ja Dresdenis. Pikemat aega elas ta Teplice lähedal Eichwaldi kuurordis (praegu Dubi), kus töötas oma oratooriumi "Joonase lähetamine" loomisel. 1908.a. lõpus asus ta elama Leipzigi, kus ta juhatas oma oratooriumi "Joonase lähetamine" esiettekannet St. Andrease kirikus 26. novembril 1909.a. Kahjuks see ettekanne ebaõnnestus. Seda peamiselt puudulikult ettevalmistatud noodimaterjali, aga ka piiratud võimetega esituskoosseisu tõttu. Pärast seda asus Tobias 1910.a. elama Berliini, kus tegutses organistina ning ajakirjanikuna. Alates 1911.a. oli ta Saksa Heliloojate Liidu (Genossenschaft Deutscher Tonsetzer) hindamiskomisjoni liige. 1912.a. kevadel kutsus Berliini Kuningliku Muusikaülikooli (Königliche Hochschule für Musik) tolleaegne rektor prof. Hermann Kretzschmar pärast tutvumist oratooriumi "Joonase
Burke’i “Yearing”, J. Meyeri “A Cup of Coffe”, “Good-bye, Johnny” (Saretok II 1957: 74). Neist valdav enamik on käesolevaks ajaks ammu unustatud, Youmansi “Tea for Two” on aga saavutanud igihalja meloodia staatuse. See on küllaltki tüüpiline 1920. aastate teise poole tantsurepertuaar, ent kui võrrelda seda näiteks The Murphy Band’i repertuaariga, on märgata selles saksa muusika suuremat osakaalu. Ei ole teada, kas valgalastel oli kasutada trükitud noodimaterjali või kes tegi/kohandas neile seadeid, V. Saretoki andmetel oli Bummy Band Valgas aga väga populaarne (Saretok 1956: 223). Neid andmeid kinnitab ka Valgast pärit saksofonist-klarnetist Leo Ojakäär oma kirjas V. Ojakäärule (Ojakäär 2000: 203). Teise Valga orkestri MG (tegutses 1930. aastate lõpul ja 1940. aastate algul) repertuaarist ei ole mingeid konkreetseid andmeid teada. Leo Ojakääru kaudu, kes ise seal mängis, teame
annaabi.ee 
