Paavst Gregorius I ajaks oli välja kujunenud suur hulk vaimulikke laule, mille liturgilisi tekste ta ühtlustas. Tema auks hakati neid laule nimetama Gregoriuse koraalideks. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise. Gregoriuse laul levis sajandeid suulisel teel. 8. sajandiks suurenes meloodiate hulk ja tekkis vajadus noodikirja järele. Algul märgiti rütmi ja viisi liikumissuundi teksti kohale. 11. sajandil pani munk Guido Arezzost aluse tänapäevasele noodikirjale. Ta võttis kasutusele 4 noodijoont (üksteisest tertsi kaugusel) ja kasutas neumasid, mis olid veel küllaltki ebatäpsed. Guido Arezzost hakkas kasutama ka suhteliste helikõrguste silpnimetusi (ut, re, mi, na, sol, la). Helilaadidest kujunes 8 laadi süsteem (4 põhi- ja 4 kõrvallaadi). Põhi- ja kõrvallaadil oli põhiheli sama, kuid kõrvallaadi ulatus oli kvart madalam. KIRIK, USK KATOLIKU KIRIK ÕIGEUSUKIRIK
loodusteadused. Muusikas eristati kolme suurt kategooriat: Musica mundana – universumi muusika, kõiksuse, ka sfääride harmoonia, inimkõrvale mittekuuldav Musica humana – inimmuusika, mis otsib kooskõla keha ja vaimu vahel Musica instrumentalis – kõlav muusika, mida toovad kuuldavale inimhääl ja pillid, järgides eelmiste tasandite harmooniareegleid Keskaegne muusikateooria ja noodikiri Algul tähistati greg k teksti kohal viisi liikumissuundi. See ei olnud täpne. Tänapäevasele noodikirjale pani aluse munk Guido Arezzost (11.saj). Võttis kasutusele noodijooned, üksteisest tertsi-kaugusel. Guido kasutas veel ebatäpseid neumasid (märk), mis tähistasid mitte üht heli, vaid helide gruppi. 12.saj võeti kasutusele kvadraatneumad, mis märkisid kõiki helikõrgusi üksikult, täpselt. Algul oli joonte arv erinev – enamasti 3-6, hiljem jäädi 4 joone juurde ning tänaseni kirjutatakse gregogriuse koraalid 4 joonele (kuna viisi ulatus ei ole suur) kvadraatkirjas.
Tema auks hakati neid laule nimetama Gregoriuse koraalideks. Tema käsul koostati ka koraaliviiside valikkogumik nn. Gregoriuse antifonaarium, mis valmis 604. aastal. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise.Gregoriuse laul levis sajandeid suulisel teel. 8. sajandiks suurenes meloodiate hulk ja tekkis vajadus noodikirjaks. Algul märgiti teksti kohale rütmi ja viisi liikumissuundi. 11. sajandil pani munk Guido Arezzost aluse tänapäevasele noodikirjale. Ta võttis kasutusele 4 noodijoont ja kasutas neumasid, mis olid veel küllaltki ebatäpsed. Guido Arezzost hakkas kasutama ka suhteliste helikõrguste silpnimetusi. Umbes 12. sajandil vahetasid hääled oma kohad, nii et Gregoriuse koraalist sai alumine hääl. Sageli ei liikunud hääled ka enam ühes rütmis: ülemine hääl oli keerukam ning liikuvam. Gregoriuse koraali aga hakati laulma aeglasemalt, iga nooti pikaks venitades. 13. sajandi prantsuse muusikas ilmus organumi kõrvale
liturgilisi tekste ta ühtlustas. Tema auks hakati neid laule nimetama Gregoriuse koraalideks. Paavsti käsul koostati ka koraaliviiside valikkogumik, mis valmis 604. aastal. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise. Gregoriuse laul levis sajandeid suulisel teel. 8. sajandiks suurenes meloodiate hulk ja tekkis vajadus noodikirjaks. Algul märgiti teksti kohale rütmi ja viisi liikumissuundi. 11. sajandil pani munk Guido Arezzost aluse tänapäevasele noodikirjale. Ta võttis kasutusele 4 noodijoont ja kasutas neumasid, mis olid veel küllaltki ebatäpsed. Samuti hakkas ta kasutama suhteliste helikõrguste silpnimetusi. Pole teada, millal vaimulikus muusikas võeti kasutusele polüfooniline mitmehäälsus. Kuid vihjeid sellele leidub juba 7. sajandist pärit ürikutes ning esimesed teadaolevad noodinäited on säilinud 9. sajandist. Oletatakse, et tõuke mitmehäälsuseks andis oreli levik ja briti saarte mitmehäälne rahvamuusika
Esimesed kokkupuuted muusikaga olid tal juba karjapoisi põlves. Venna varajase surma järel jäid Eduardile päranduseks pikkolofööt, viiul ja noodivihikud, mis karjapoisile muusikamaailma teed juhatasid. Aasta pärast külakoolis käimist saadeti Eduard Torila Ministeeriumikooli. Naaberküla nime kandvas orkestris hakkas ta üheksa-aastasena flööti mängima. Kooliorkestris paistis ta silma oskusega pille häälestada. Joonistuskirg pani aluse tulevasele kunstihuvile ja ilusale noodikirjale. Pärast Torila Ministeeriumikooli lõpetamist 1920.a. suundus viieteistaastane Eduard Tubin Tartu Õpetajate Seminari, kus venna eeskujul kooliõpetajaks õppida. Tulevane helilooja mängis kooli orkestris tsellot ning ja juhatas õpilaskoori. 1924. a. astus paralleelselt Tartu Kõrgemasse Muusikakooli, kus alustas oreliõpinguid. Tema õpetaja ja mentor oli Heino Eller. 1926. a. lõpetas Tubin seminari ja ta suunati tööle Nõosse. Vastumeelselt õpetajaametit pidades juhatas ta kohalikku
kirikukalendri pühadele ja tähtpäevadele (nn missa prooprium) ning laulud, mis kõlavad kõikidel teenistustel (nn missa ordinaarium). Alates 14. Sajandist on ordinaariumi osad koondatud terviklikuks muusikaliseks tsükliks, mis kannab samuti nimetust ,,missa" ning on üks lääne kirikumuusika põhivorme. Gregoriuse laul levis sajandeid suulisel teel. 8. sajandiks suurenes meloodiate hulk ja tekkis vajadus noodikirjaks nii panigi munk Guido Arezzost 11. sajandil aluse tänapäevasele noodikirjale. 3)Keskaegsest ilmalikust laulust on vähem informatsiooni kui vaimulikust laulust,sest ilmalik laul oli väga pikka aega suuline (levis suust suhu) ja esines väljaspool kirikut. esimesed üleskirjutised on pärit 11.-12. Sajandist. Rändavaid üliõpilasi või teenistuseta vaimulikke, kes laulsid keskajal ilmalikke ladinakeelseid siivutuma sisuga armu- ja joogilaule, nimetati goljaarideks ehk vagandideks. Nende tuntuim luulekogumik oli ,,Carmina Burana". Vanemate säilinud rahvakeelsete
naaberaladelt sisse toodud orjad. Keskaja muusika (5.- 13. sajand) Keskaja alguseks peetakse Lääne- Rooma riigi lõplikku hävitamist barbarite poolt aastal 476. Sellele järgnes Suur Rahvasterändamine, otsiti varju sõdade eest,. Formeerusid rahvused- frangid, saksid, goodid, keldid jt. Keskajal tekib noodikiri, mille eelkäija on neuma. Tuli kasutusele 7. sajandil, ja sellele noodikirjale kirjutati 3-4 nooti. Esimene noodijoon võeti kasutusele 10.sajandil, mis oli punast värvi. Viierealine noodijoonestik tuli kasutusele 14.sajandil. Muusikud: Varakristlik muusika- Milano piiskop Ambrosius ja paavst Gregorius Suur. · Ambrosius- suur laulumees, viiside koguja ja kirjutaja, elas 4. sajandil. · Gregorius- jätkas Ambrosiuse tööd, tegi lauludest kahehäälseid laule. Peale tema surma jäi kirikumuusika algtasandile.
annaabi.ee 
