Eesti keele ajalugu
ja ablatiivi lt-tunnuse ja elatiivi st-tunnuse osana.
Akusatiivi m-tunnus muutus läänemeresoome algkeeles n-ks (sõna lõpul *m >
n), langedes kokku genitiiviga.
Genitiivi tunnus -n kadus II aastatuhandel (sõnalõpulise n-i kadu)
Kohakäänete komplekt on endiselt kolmeliikmeline, ehkki kohakäänete sarju
on nüüd kaks.
Nominatiiv
Juba uurali algkeeles oli käändelõputa, samuti teistes soome-ugri keeltes.
Funktsioonid: subjekti (aluse), nominaalpredikaadi (≈ öeldistäite), eluta objekti
(sihitise) ja atribuudi (täiendi) kääne.
Esialgu tavaliselt tähistas elutuid objekte.
Ainsuse genitiiv
Tänapäeval tunnuseta (säilinud on üksikuid rudimente kohanimedes, liitsõnades,
nt Soontagana, maantee)
Läänemeresoome algkeeles oli lõpuks –n. XIII sajandi paiku oli eel säilinud,
seda tõestavad siis kirja pandud kohanimed. Ka XIV ja XV oli ka veel alles. XV
sajandil hakkas sõnalõpulise n-i hääldus lõdvenema seal, kus tal puduus
annaabi.ee 
