Näiteks väljendid aadamaülikonnas ja eevaülikonnas tähistavad alastiolekut, kuid nende tähendus võib jääda täiesti selgusetuks inimesele, kes ei ole kokku puutunud ristiusuga. Kujund luuakse semantilise teisenduse käigus, nii et fraseoloogiline nimetus kaugeneb prototüübi tähendusest, kuid säilitab sellega semantilise seose. (Õim 2001B: 555) 2.1. Fraseoloogiliste isikunimetuste struktuur Struktuurilt on fraseoloogiline isikunimetus kas liitnimisõna või nominaalfraas, mille põhjaks on substantiiv (Õim 2001B: 555). Liitnimisõna (tunnus + selle kandja) Substantiivse täiendosisega fraseoloogilised nimisõnad, milles põhisõna märgib metafoorselt inimest ja täiendosa iseloomustab teda lähemalt mingist tunnusjoonest lähtuvalt. Selliste sõnade kohta kasutatakse ka terminit ,,metafoorsed liigisõnad" ning nende kirjeldavad täiendosad võivad viidata omadusele (vedelvorst, kuldsuu), iseloomulikule tegevusele (pigikäpp, pättjalg),
- Poiss jookseb ( jooksmine on poisi tekitatud, poiss on aktiivne) agent Kuidas nad erinevad? Subjektist ja objektist saame rääkida nominatiiv-akusatiivkeeltes, aga absolutiiv- ergatiivkeeltes ei saa. Absolutiiv-ergatiivkeeltes saab kasutada nimetusi agent ja patsient, mis vastavad komplekssemas ehk nominatiiv-akusatiivkeele subjektile ja objektile. Patsient vastab akusatiivkeele sihitisele. Agent vastab subjektile. S nominaalfraas, millele vastab subjekt inglise intransitiivses lauses. A nominaalfraas, millele vastab subjekt transitiivlauses. P nominaalfraas, millele vastab objekt transitiivlauses. Keeltes on 2 lause põhitüüpi: 1) Poiss magab. sihitist pole, seega intransitiivne lause. ,,Poiss" = ainus nominaalfraas. 2) Poiss keedab suppi. ,,suppi" = objekt, ,,poiss" = subjekt, nominatiivis nominaalfraas.
ja vana rebane puhul peab nende kasutaja teadma, et rebase all on mõeldud kavalt looma, kuid kala puhul lähtutakse teistsugustest kriteeriumidest. Nimetused küll teisenevad oma lähteallikatest vahel päris tugevasti, kuid nimetatav säilitab mingi tunnuse tõttu aluseks olnud eseme, olendi või nähtusega semantilise seose. (Õim 2001a: 554555) 2.2. Fraseoloogiliste isikunimetuste struktuur Struktuuri poolest on fraseoloogiline isikunimetus liitnimisõna või nominaalfraas, mille põhjaks on nimisõna (Õim 2001a: 555). A. Liitnimisõna (tunnus + selle kandja) 1. Substantiivse täiendosaga fraseoloogilised liitnimisõnad Nendes väljendites märgib põhisõna referenti ja täiendsõna iseloomustab teda mingi tunnuse alusel. Täiendsõna võib lähtuda mingisugusest omadusest (vedelvorst, lambapea), iseloomulikust tegevusest (pättjalg), välimusest (lokilammas), elukohast (maarott), otstarbest (kahuriliha), olemusest laiemalt (hädapasun)
järgnevast loetelust (võivad olla sõnastatud teisiti või kombineeritud omavahel). Sissejuhatus üldkeeleteadusesse (2AP) Fred Karlssoni raamatu "Üldkeeleteadus" põhjal 2006/2007 sügissemester 1. Keeleuniversaalid. (5p) 2. Muutmine, tavalisemad muutekategooriad. (5p) 3. Teksti sidusus. (5p) 4. Kirjuta ühe lausega, mida tähendavad keeleteaduses järgmised mõisted (10p) foneetiline transkriptsioon IPA kõrgenev diftong foneem aglutinatsioon supletiivsus hargmik nominaalfraas (NP) valents arvuühildumine semantika 5. Millise keelkonna millisesse harusse (alarühma) kuuluvad järgmised keeled (3p) udmurdi katalaani iiri Sissejuhatus üldkeeleteadusesse Fred Karlssoni raamatu "Üldkeeleteadus" põhjal sügissemester 2012 1. Suprasegmentaalsed nähtused. (5p) 2. Sõnajärjetüpoloogia. (5p) 3. Leksikograafia. (5p) 4. Millise keelkonna millisesse harusse (alarühma) kuuluvad järgmised keeled (5p) udmurdi katalaani iiri vadja inglise 5
Kui teame inimese nime, on viitamine ökonoomsem, kindlam ja on üks nime tunnuseid: võimaldab suhtluses kokkuhoidu. Nimi on tavaliselt lühem kui nimetus. Kui teame nimetust, kasutame rohkem sõnu. Nime voorus on kokkuhoidlikkus. Tegelikkuses näeme pikki nimesid. Henn Saari käsitlus. ,,Pärisnime mõiste" pakub välja, et nimi on nomineeriv keelend, mis suuresti ökonoomsel viisil, atributatsiooni vältides, eraldab ühe isendi tema tülikalt sanastest liigikaaslaste seast. Nominaalfraas kui nominaalkeelend. Atributatsioon kui tunnuste lisamine keeleväljendisse . Tähendusetuse aspekt. Tähenduse teema nimeteoorias keskne teema. Millist alates väidetud, et nimel pole tähendust. Vastuväitjad ütlevad, et nimel on tähendus. Saari arutlus: tähendusetuse teooria üheks juhuks on see, et tähendus on see, mida kuulaja teab objekti kohta kui seda nimetatakse, olenemata, et kuulaja ei pruugi teada objektist. Nime apellatiivist saab rohkem infot kui nimest
b) nimed ületavad hõlpsamini keelepiire ja nende korraldamises on oluline osa nimekirjutuse põhimõtetel (transkriptsioon ja muutmatu kirjutusviis, vt 6. peatükk), samuti on nimekorralduses suur tähtsus rahvusvahelisel koostööl. Nimekorraldus on põhimõtete ja praktiliste abinõude süsteem, mis peab riigi ja ühiskonna huvides kaasa aitama nimede põhifunktsiooni täitmisele. Põhifunktsioon tuleneb nime enda definitsioonist, mis levinuimal kujul sisaldab järgmist: nimi on nominaalfraas, mis ökonoomsel viisil, atributatsiooni vältides, eraldab ühe üksikobjekti tema tülikalt sarnaste liigikaaslaste seast (Saari 1963 põhjal). Nimekorraldus hõlmab kolme nime funktsiooniga seotud aspekti: 1) nimeobjekt e nime denotaat, s.o olend, ese või nähtus, mida nimega tähistatakse; 2) nimi (tähis) ise; 3) nimetamise akt e see, mille abil luuakse seos nime ja nimeobjekti vahel. Neist nimeobjekt huvitab nimekorraldust eeskätt sedavõrd, kuivõrd täpselt on see piiritletud
annaabi.ee 
