määral on damastseeritust imiteeritud. Lõhavere linnuse kaevust on leitud kaks oda, millel olid teatud määral säilinud ka varred. Leiti üks torke- ning üks viskeoda. Viskeodadel olid varred lühemad, kui torkeodadel. Viskeodad Viskeodasid on Eestis küllaltki erinevaid. Viskeoda eristab torkeodast väiksemad mõõtmed ning kergem kaal. Neid on kasutatud ilmselt igal ajajärgul, kuid viskeodad ei ole nii hästi säilinud, mis tõttu ei ole nendega nii tõsiselt tegeldud. Noakujulise lehega viskeodaotsad on üks viskeoda alaliike. Odaotsa tera näeb välja nagu nuga, mille tagaotsas on kida. Odaotsa vars on ülevalt kuidagi ära keeratud. Varasemal ajal pole neid isegi odaotsteks peetud, vaid arvati, et need on omalaadsed ahingud. Taolisi odaotsi on leitud peale Eesti veel ka Soomest, Lätist, Loode-Venemaalt ja Valgevenest. Sõjakirved ja sõjanuiad Põhiliselt on need keskmise varre pikkusega relvad. Sõjakirved
olid põhiliselt rootsuga ja lõikelt rombilise lehega. Relvastuse hulka kuulusid ka odad, mille vahetamisel kinnitati rahuleppeid ja lõpetati rahu; neid kasutati ka liisuheitmisel. Odavarte valmistamisel oli eelistatavaks materjaliks tammepuu. Nende pikkus oli u. 1,5-2 m. Odaotsad olid rauast, rootsust või putkest. Odaotsad olid mitme kujuga: sulgja lehega, saleda rombilise lehega, ühtlase rootsuga, eriti iseloomulikud olid noakujulise lehega ja ühepoolse kisuga varustatud otsad. Odad jagunesid heite- ja torkeodadeks. Esimesed olid lühemad ja kergemad ning neid võis ühel mehel kaasas olla mitu. Relvastus juurde kuulus ka tapper e. kirves. Need olid väikesed ning kerged ja hõlpsasti vöö vahele pistetavad. Lahivõitluses kasutati ka kärpi ja suuri võitlusnuge. Kärp valati vahest tina täis, voolitud tammepuust, raudkidasid täis löödud. Kaitsevahendiks oli kilp, mis kuulus ka ratsaniku relvastusse. Ratsanik
annaabi.ee 
