Patofüsioloogia
Nii näiteks ei saa enam lugeda
hüperviskoossust omaette kliiniliseks sündroomiks. Samuti võib käsitleda mitmeid
verehaigusi lähtudes mehhanismist, mille kaudu nad häirivad vere voolamist.
Vere hüperviskoossuse patofüsioloogia
Inimese veri on ebatavaline vedelik, kuna tema viskoossus sõltub vere voolamise
kiirusest ja on seega mttenjuutonlik vedelik. Samas aga kui eraldada plasma
tsentifuugimise teel ja seda samades tingimustes uurida, käitub see nagu tavaline
(njuutonlik) vedelik ja säilitab oma viskoossuse ka erinevate kiiruste juures.
Sellest võib järeldada kahte olulist asja. Esiteks, plasma või seerumi in vitro mõõtmised
ei anna kunagi täit selgust nähtustest patsiendi vereringes in vivo. Teiseks, vere
mittenjuutonlike omaduste eest on vastutavad vererakud, käitudes kui osakesed
suspensioonis. Neil põhjustel tuleks reoloogiliste patoloogiate esinemisel mõelda just
haigustele, mis seotud vererakkudega, mitte niivõrd plasmavalkude häiretele.
annaabi.ee 
