Lämmastikku eraldub vette väetistest ning ammooniumina. Fosfori eraldamiseks veest kasutatakse enim keemilist sadestust, kus sadestuskemikaalidega muudetakse fosforiühendid raskelt lahustuvateks. Võimalik on ka bioloogiline sidumine, kus tekitatakse vaheldumisi aeroobne ja anaeroobne keskkond ning fosfaadid kogunevad baktermassis, mis eemaldatakse mudaga. Lämmastiku kõrvaldamiseks kasutatakse bioloogilist meetodit, nitrifikatsiooni ja denitrifikatsiooni. Nitrifikatsioonil muudetakse aeroobses keskkonnas ammooniumioonid nitraatioonideks. Denitrifikatsioonil muudetakse nitraatioonid anoksilises keskkonnas denitrifitseerivate bakterite abil vabaks lämmastikuks. 20 14. Reovete looduslikud puhastid - Biotiik o lihtsa konstruktsiooniga, hõlbus hooldada, väga levinud minevikus
Nitrifitseerijad jagunevad 2ks: 1) Oksüdeerivad NH3 NO2- (substraat on ammoniaak, mitte ammooniumioon) kuuluvad põhiliselt beetaproteobakterite hulka 2) Oksüdeerivad NO2- NO3- Nitrifitseerijate kasv on aeglane, generatsiooniajad pikad. Kemolitoautotroofidest on kõige kiirema kasvuga visinikubakterid. Nitrifitseerijad eelistavad aluselist kk-da. Aluselises kk-s on ammoniaak ioniseerumata kujul, ja just sellisena on ta kasutatav nitrifikatsioonil. Aluselises kk-s on ka CO2 lahustuvus hea. Puhaskultuuris on ammoniaagi oksüdeerijate kasv vaevaline seetõttu et moodustuv nitrit on toksiline. Looduses kasutavad moodustunud nitriti ära teised koosluse mikroobid. Enamus nitrifitseerijaid on obligaatsed kemolitoautotroofid. Nitrifikatsioon on kaheetapiline: 1) Ammoniaagi oksüdatsioon nitritiks ammoniaak transporditakse rakku vastava permeaasiga.