Lämmastik kui biogeneetiline element on tähtsal kohal kõigi organismide elus. Lisaks valkudele kuulub lämmastik paljude füsioloogiliselt oluliste ühendite (klorofüll, aminohapped, alkaloidid, vitamiinid jne) koostisse. Kuigi atmosfääris leidub molekulaarset lämmastikku (N2) umbes 78 mahuprotsenti, ei suuda taimed seda iseseisvalt omastada. Lämmastikuvaru maapinda katvas õhukihis on ligikaudu 70 000 tonni hektari kohta, kuid taimedele on see omastatav vaid ammmoonium- ja nitraatioonidena. Need tekivad mikroorganismide tegevuse tagajärjel orgaanilise aine lagunemisel mullas ning naid protsesse nimetataksegi vastavalt ammonifikatsiooniks ja nitrifikatsiooniks. Lämmastiku aineringeks nimetatakse atmosfääri molekulaarse lämmastiku tsüklist muundumist anorgaaniliste ja orgaaniliste ühendite lämmastikuks ja tagasi. Teiste taimeorganitega võrreldes on lehtedes lämmastikusisaldus kõige suurem, ulatudes eri liikidel kuni 50 protsendini üldsisaldusest
laguneb mulda. Toiteainete vaeses mullas kahjulik nähtus mikroorganismid muutuvad konkurentideks kultuurtaimedele. Lämmastikku tuleks anda 5...10 kg. LÄMMASTIK JA TEMAGA TOIMUVAD PROTSESSID MULLAS Lämmastik on ainus element, mida ei sisalda mullamineraalosad. Mullas on üldlämmastikku sisaldus 0,1-0,3%. Mulla künnikiht ~3000t/ha, 3-9t lämmastik Turvasmuldades suurem, kuni 99%mulla üldlämmastikust on orgaanilisel kujul. Vaid 1-3% on orgaanilisel kujul: kas ammoonium või nitraatioonidena mulla kolloididel. Taimedele omastatava (nitraat ja ammoonium) lämmastiku ühendid: 1) Orgaanilise aine lagunemisel vabanevad ammooniumühendid ammonifikatsioon. Aastas vabaneb nii 30-90kg/ha. 2) Õhulämmastikku siduvate mikroorganismide poolt seotav lämmastik. Mikroorganisme 2 gruppi: a) sümbiootilised mikroorganismid suudavad aastas siduda 50-200kg lämmastikku (hall lepp). b) mullas vabalt olevad mikroorganismid suudavad aastas siduda kuni 50kg lämmastikku.
annaabi.ee 
